Tulge mööda vererada..

"Seda küll. On mingi eriline põhjus ka või sa oledki mingi rõõmus duracelli jänku koguaeg?" uuris Joseph muiates, täites taaskord oma klaasi.

"Õppisin ellu positiivselt suhtuma," vastas Josh. Pasta ja selle kaste valmisid ukumatult kiiresti ja juba tõstis mees taldrikutäie auravaid spagette kastmega Josephi ninaette, lisades sinna juurde ka kahvli. "Head isu," naeratas ta ka oma taldrikuga laua taha istudes.

"Õpeta mind ka," sõnas Joseph kerge muigega ja viis siis pilgu einele, kergitades pisut kulme. "Head isu," vastas ta mehele ja asus siis pasta kallale, mis oli ikka väga hea. "Fakt number.. Ee.. Viis? Sa oled hea kokk."

Joshua muigas ja asus samuti sööma. "Tuleb elada päev korraga ja hinnata seda, mis sul on, mitte igatseda seda, mida sul pole," selgitas mees.

"Aga mis siis saab, kui sa tahad midagi, mida sul pole?" küsis Joseph vahepeal endale viskit juurde kallates. Pasta ja viski.. huvitav kooslus.

"Siis sa hindad olukorda ja teed kõik, et seda saada, aga kui sa ei saa, siis lased lahti, midagi pole ju parata," selgitas Josh. "Oli ta seda väärt?" küsis mees.

Joseph mõtles hetke, lootes, et ta saab eitavalt vastata.. Loll lootus muidugi. "Jah, oli," sõnas ta viimaks.

"Joseph, sa oled noor mees. Sul on terve elu veel ees, vähemalt nii me kõik usume. Ära lase end sellest morjendada, et sa ühe lahingu kaotasid. Tuleb uusi ja raskemaid, pane end nende jaoks valmis," lausus Joshua õpetlikult ja naeratas sõbralikult.

"Üks lahing on veidi leebelt öeldud," muigas Josh. "Ütleme nii, et.. Ma pole sõduriks loodud," sõnas mees. "Ja sa kõlad nagu Dalai Lama või keegi muu.. ee.. vana."

"Ma olengi vana," sõnas mees. Ta tõusis lauast ja pani mustad nõud nõudepesumasinasse. "Räägi mulle temast. Kõik head küljed, lao need välja. See teeb tihti head," palus mees.

"Kuidas see head peaks tegema kui ma mõtlema hakkan, millise hea inimese ma kaotasin?" tõrkus Joseph.

"Räägi siis tema halbadest külgedest," muigas Josh.

"Tal polegi neid.." sõnas Joseph mornilt. "Kui välja arvata väga valede valikute tegemine."

"Kõigil on halvad küljed," muigas Josh. "Ma mäletan, kuidas Mark oma riideid vedelema jättis igale poole koguaeg. Ma vihkasin seda. Eriti vihkasin ma seda, kui ta oma märja rätiku kuskile vedelema jättis," rääkis Joshua naeratades.

Joseph naeratas samuti, kuid naeratus muutus kiirelt lõbusaks muigeks. "Fakt number kuus. Korra-ja puhtusefriik."

"Ma pole friik, see lihtsalt ajab mind närvi," muigas Josh. "Mis tuletab mulle meelde, et ma jätsin enda rätiku voodile ja see on ikka veel seal. Ma olen kohe tagasi," lubas mees ja kadus korraks.

"Hah.. Kui see sind nii väga häirib, siis see on haigus juba," naeris Joseph ja kulistas oma klaasi taas tühjaks, järgnedes siis Joshile.

Josh oli rätiku pesumasinasse visanud ja juba astus magamistoast välja, kui Joseph talle vastu tuli. Ta oleks äärepealt mehega kokku põrganud. "Jälitad mind?" küsis ta muiates.

"Ei noh.. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuna sul nii palju riideid nüüd seljas on, siis ma tulen vahin pilti parem," muigas Joseph. Nüüd surises kehas juba mõnusasti ja viski hakkas vaikselt mõjuma.

Josh muigas. "Tahad pikali heita?" küsis ta.

"Mm.. Okei," sõnas Joseph muiates ja lükkas Joshi siis tagasi mehe magamistuppa. Üksi ta küll sinna lesima jääda ei kavatsenud.

"Sa peaksid tõesti puhkama," sõnas mees naeratades. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta.

"Sina ka.. Tead pärast suurt söömaaega pole kasulik väga palju liigutada," sõnas Joseph täitsa tõsiselt. "Väga.. toredalt," vastas ta muiates.

Joshua muigas ja tõmbas Josephi viidisse, jäätes ise selle kõrvale seisma. "Siis puhka ilusti. Ma viin su hommikul kooli," sõnas mees.

"Ja kuhu sa lähed?" küsis Joseph kulme kortsutades, patsutades siis vabale voodipinnale enda kõrval. "Sinu voodi, sul on nagu eelisõigus või nii."