Tulge mööda vererada..

OT: See teema on siis pärast raamatukogu teemat, juhuks kui keegi pihta ei saa.


Joseph jõudis välisukseni ja sealt edasi läks juba valusaks. No tegelikult oli kogu teekond nii mõneski mõttes valus olnud, aga ta lihtsalt pidi Chrisist ja Ryanist võimalikult kaugele saama. Kuid mehe ribid ei nõustunud eriti ta plaanidega ja nii ta sinna välistrepile istuma vajuski, toetades pea vastu trepi kivist külgseina. Verd enam vist ei voolanud, aga huul kipitas küll ja ribid takistasid hingamist. Aga see polnudki kõige hullem valu..

Joshua päev oli tänaseks lõppenud. Ta väljus koolimajast ja suundus parkla poole, kuid enne, kui ta trepist alla jõudis astuda, märkas ta seal kössitavat noormeest. Mees istus tema kõrvale. "Tehti liiga?" küsis ta sõbralikul toonil. Ta ei tahtnud urgitseda ega midagi, lihtsalt eeldas, et oleks hea kutiga ilusti rääkida.

Joseph viis pilgu enda kõrvale saabunud mehele ja jõudis järeldusele, et tal pole õrna aimugi, kes too on. Mis arvatavasti oligi parem. "Sa ei kujuta ette ka," vastas Josh ohates. See külm sein ei mõjunud ikka üldse mingi valu vastu.

"Tahad lähemalt rääkida?" uuris Josh. Seda oli näha, et mees oli kakelnud.

"Mingi väga persse kukkund armukolmnurk," sõnas Joseph mõrult muiates. "Sain paar mõnusat hoopi ühelt kutilt ühe teise kuti pärast ja siis see teine kutt valis ikkagi selle esimese kuti üle minu," täpsustas Josh. Kuigi ega see vist eriti loogiliselt ei kõlanud. Kõlas lihtsalt nagu hinnik geisid, kes üksteisele tappa annavad. Mis tegelikkusest ju nii väga ei erinenudki.

Josh mõtles veidi. "Nähtavasti valis ta selle, kes kõvem löömavend oli." Mees ohkas ja patsutas võõra kuti seljale. "Lähme sisse, teeme su korda," lausus ta püsti tõustes.

"Mulle ei antud võimalustki vastu lüüa," õigustas Josh end. Samas ei tahtnud ta kohe kogu maailmale enda kaklemisoskustest ka kuulutada, sest see paneks kõiki arvama, et tema on ka löömavend. Keeruline.. Üpris ettevaatlikult ajas ka Joseph end püsti. Hingata ta nüüd juba sai ja puha, aga ta ei hakanud järskude liigutustega siiski liialt riskima.

"Kaklus pole lahendus nagunii," sõnas Josh julgustavalt. Ta avas noorukile koolimaja ukse.

"Lahendus mitte.. Aga lõpetuseks on see mõnikord päris hea variant," nentis Joseph koolimajja tagasi astudes. Esimese asjana viis ta pilgu koridoridele, kuigi kedagi tuttavat polnud kuskil paista.

"Lõpetuseks?" küsis Josh, juhatades noormeest arsti kabineti poole.

"Tüli, vaidluse.. Suhte," pakkus Josh erinevaid variante. "Juhul, kui suhe on kutiga," kiirustas ta lisama. Nii madalale ei laskuks ta küll elu sees, et mõne naise vastu kätt tõstaks. "Samas ma ei tea, kas ma oleks võimeline lööma kedagi, kellest ma niivõrd palju hoolin.." sõnas ta mõtlikult ja raputas siis pead. "Mu ajud virutati segi.. Ära pane tähele."

"Aga selle inimese eest?" küsis Joshua. Nagu näha ei pööranud ta vähimatki tähelepanu sellele, et noormees, kellega ta rääkis, bi oli.

"Kõhklemata," vastas Josh kindlalt. Seda oli juba minevikus juhtunud küll ja küll.. Samas ei olnud keegi eriti ta pingutusi hinnanud. Oh well.. Joseph ise pani tähele küll, et mees väga rahulikult kõigesse suhtus. Samas eeldas ta lihtsalt, et too polnud homofoob ja.. kõik.

"Ja antud hetkel jäid sa lihtsalt alla?" küsis mees jättes mulje, et ta pole ükskõikne ja samas, et ta ei tunne ka ülemäära huvi.

"No ta tuli mulle suht lambist kallale ja ega siis polnud enam erilist mõtet ka. Ma teadsin juba, et valik oli tehtud," sõnas Joseph õlgu kehitades.

"Ehk siis sa andsid alla," sõnas Josh avades arstikabineti ukse.

"Ma ju üritasin! Ta oli juba nii sees, et sellel polnud mõtet," sõnas Joseph ärritudes. Mis kõigil selle alla andmise värgiga oli? Kõik peavadki teda nüüd mõttetuks loobujaks?

"Kust sa tead, et ta oli?" muigas mees ja vaatas oma armsate, absoluutselt mitte süüdistavate silmadega kutile otsa. Medõde tormas kohe murelikult noormehele peale ja esitas talle igasuguseid küsimusi, et kust on valus ja miks on valus.

Joseph vaatas hetke meest ja raputas siis pead. "Ei teagi. Eks ma siis kahetsen. Jälle," sõnas mees lõpuks ja ohkas raskelt, kui see medõde talle näkku kargas. "Peksa sain, näha pole või?"

"Ole rahulik nüüd," naeratas Josh sõbralikult ja õde toimetas nooruki läbivaatusruumi. Igaks-juhuks jäi Josh ooteruumi ootama.

Joseph suutis vaid selle lause iroonia peale turtsatada ja lasi õel end siis kuskile teise ruumi talutada. Naine küüris ta näo kenakesti puhtaks, seletas midagi selle kohta, kui pahad olid kaklused ja andis talle mingit asja sisse hingata, mis hingamisteedele seestpoolt ka kergendust pidanuks pakkuma. Lõpuks kuulutati ta terveks ja mees lahkus sama mornilt ruumist, olles pisut üllatunud, kui ta Joshuat seal ootamas nägi. Josh vajus mehe kõrval olevale toolile istuma ja vahtis mõne hetke vastasseina. "Lähme jooma," pakkus ta siis.

"See ei lahenda midagi. Ja baaris tekivad kaklused. Ning ühikas pole lubatud joobes olekus viibida. Aga kui sa tõesti kuidagi ei saa, siis lähme minu poole. Siis jäävad kaklused ära ja ma saan direktoriga rääkida ka, et me rääkisime kunstist või midagi," rääkis mees ja tõusis püsti.

"Ma aimasingi, et sa nõus pole," sõnas Josh mornilt, kuid elavnes pisut mehe poolt tehtud pakkumise peale. See oli ka täitsa võimalus ju. "Kunstist?" pidi ta siiski küsima, tõustes samuti püsti. Tema ju ei teadnud, kes mees oli.

"Ma olen kunsti õpetaja siin," muigas Joshua ruumist väljudes.

Joseph kergitas üllatunult kulme, kuid vastas vaid noogutusega. "Hea siis, et ma kunsti ei õpi. Ma pakun, et veits imelik oleks su tundi ilmuda," lausus mees viimaks.