Olematuse olemus

"Naaber.." kordas Joseph ja ristas rinnal käed, toetudes ühe küljega vastu seina. "Las ma pakun.. Ryan?" sõnas mees kulme kortsutades, viies vaid korraks pilgu mehe väljasirutatud käele.

"Josh palun. Rahune. Mõtle Chrisile ja ole rahulik," anus neidis. "Palun." Ta astus venna juurde. "Ja viisakas võiksid sa ka olla," lisas neidis.

Ryan kehitas õlgu ja leidis, et sellele tüübile pole mõtet terekätt pakkuda "On mingi probleem?" küsis ta siis.

"Ma olen rahulik!" sõnas Joseph nüüd juba ärritudes. No kaua ta seda korrutama pidi. Kui ta poleks rahulik, oleks Ryanil silm sinine. Lihtne. "Sinul küll jah," vastas mees ja sammus siis tagasi elutuppa.

"Ma olen ta õde, sa kabistasid mind, sa ei meeldi talle, lihtne," vastas Zooey ja virutas siis Ryanile kõrvakiilu. "See on selle eest, et sa endast üldse märku ei andnud ja nüüd jäätisega lipitsema tuled," põhjendas ta. "Köök on seal pool," sõnas ta siis rahulikult ja viipas käega, et Ryan edasi astuks.

Ryan kortsutas kulmu ja sammus pead raputades köögi poole "Ma pole kunagi naistest aru saanud.." pomises ta.

Joseph istus diivanile ja vahtis musta ekraani, kuulatades samas kõrv kikkis, mis köögis toimus.

Zooey astus kööki ja pöördus siis Ryani poole. "Mis siin aru saada? Sa magad minuga ja siis kaod ära. Jäljetult. Mis tunne mul olema peaks? Kurat! Ma langesin juba Ryderile kaela," pahandas Lily Ryaniga valjult sosistades. Ta ei tahtnud Joshi ärritada.

Ryan vaatas suurte silmadega Zooey'le otsa "Zooey, ma tegelesin kooliga ja lisaks oli mul siin paar jama ka vahepeal, anna andeks, palun.." sõnas Ryan vaikselt ja astus sammukese Zooeyle lähemale.

Miks Ryan nii pagana vastupandamatu olema pidi. "Kus jäätis on?" küsis Zooey leebudes.

Köögis oli kuidagi liiga vaikne ja Joseph otsustas minna asja kontrollima. Kööki astudes viis ta esimese asjana pilgu Zooeyle ja naeratas kergelt. "Kõik korras?"

Ryan läks laua juurde ja tõstis kotist kõik jäätised välja.

"Mhmh," noogutas Zooey Joshile ja pöördus siis Ryani poole. "Sa oled pahane selle Ryderi asja pärast?" küsis tüdruk ettevaatlikult.

Ryan mõtles hetkeks..See oleks hea põhjus.. "Räägi, mis värk oli temaga." sõnas ta surmtõsiselt.

Joseph jäi siiski sinna samasse seisma, viies ka enda huvitunud pilgu Ryanile. Mehe hääletoon talle vähemasti küll ei meeldinud.

"See ei tähendanud mitte midagi," lausus Zooey. "Me suudlesime. Oligi kõik," ta poleks nagunii suutnud välja öelda, et Ryder ta rinda näppis.

Ryan turtsatas "Ja ma peaksin seda uskuma?" oli ta pahane "Sa jätad midagi rääkimata..Ma arvan, et ma peaksin minema,"

"Ryan, anna andeks," palus Zooey ja võttis mehe ümbert kinni. "Palun ära mine," sosistas ta. "Chris oli nii, vastupandamatu. Ma ju nii ammu juba fännan teda ja. Ta suudles mind ja näppis ka natuke, aga ei midagi enamat. Sellega asi piirdus," vandus Zooey.

"Sinust oleks viisakas ta ära ka kuulata, enne kui tujutsema kukud," mainis Joseph kulme kortsutades ja pööritas siis silmi. "Zooey, lõpeta. Ära alanda end mingi kuti nimel."

"Anna andeks, ma pean mõtlema," sõnas Chris tõsiselt "Räägime hiljem ehk,"

"Me saame praegu ka rääkida," lubas Zooey. "Kao teise tuppa, Josh," käskis tüdruk Ryanist lahti laskmata.

"Ei kao ma sul kuskile," sõnas Joseph ja viis kahtlustava pilgu Ryanile, haarates siis Zooey käsivarrest ja tirides teda mehe küljest ära. "Lase tal minna."

"Ei!" kiljatas Zooey, kui Josh ta eemale tiris.

"Zooey, anna andeks, aga ma kardan, et meiega on kõik," sõnas Ryan pea meeleheitlikult ning tormas korterist välja.

Zooey tahtis kutile järgi joosta, karjuda, mida iganes, aga ta ei suutnud, ta vajus lihtsalt põrandale ja nuttis.

OT: Ainult natukene liiga melodramaatiline.