Olematuse olemus

Zooey põrnitses Chrisi mõnda-aega suutmata midagi öelda. Siis sammus ta puhketoast välja. Kui uks neiu järel sulguud oli, jooksis ta enda tuppa.

"See oli natuke karm," märkis Joseph ja põrnitses siis hetke sulgunud ust. "Ma tulen tagasi," lubas mees. Iseasi, kas Chris teda oodata ka kavatses. Särki selga tõmmates suundus Joseph toast välja, järgnedes Zooey'le.

Chris ohkas ja istus diivanile.

Zooey virutas oma korteri ukse kinni ja vajus seinaäärde nuuksudes maha. Ta isegi ei teadnud, mis tal arus oli.

Uksepauk andis päris kenasti märku, et Joseph oli õigesti eeldanud, kui arvas, et tüdruk enda korterisse suundub. Mees jõudis ukseni ja koputas lühidalt, tehes ukse siis natuke lahti. "Mh.. Zooey," sõnas ta vaikselt, nähes tüdrukut seal sedasi istumas.

"Mine ära!" käskis tüdruk ja tõusis, suundudes oma magamistoa poole.

"Ei lähe," sõnas Joseph kindlalt ja haaras õe käsivarrest. Mitte kuigi tugevalt, aga siiski piisavalt, et Zooey kuigi kergelt kätt lahti tõmmata ei saaks. "Nüüd me räägime."

Zooey peitis oma näo vastu Joshi rinda ja nuttis lahinal. "Miks sina alati kõik hea endale saad?" küsis ta läbi nutu.

"Kui maailm vaid olekski nii roosa ja lilleline nagu sina seda näed," ohkas Joseph ja pani käed ümber õe, ümisedes talle rahustuseks mingit suvalist laulu.

Zooey rahunes peagi, kuid ei tõmbunud vennast eemale. "See on täitsa äge, et sa gei oled," sosistas ta.

"Ma pole gei," sõnas Joseph muiates ja juhtis tüdruku siis diivanini, istudes tema kõrvale. Üks käsi oli tal endiselt ümber õe. "Zooey.. Chris ei ole minu oma ju. Ja ei saa ka olema. Ma olen ta mänguasi ja nii jääb see seni, kuni tal minust kopa ette viskab," selgitas mees.

"Mis mõttes?" ei saanud Zooey aru mida ta vend mõtleb. No temal polnud selliseid asju ju olnud.

"Ta tahab kalli, mina teen kalli. Ta tahab musi, mina teen musi.. Ja nii edasi," sõnas Joseph kergelt muiates. "Ma ei taha, et ta sinuga mängiks. Mina kannatan selle ära. Mina olen lausa harjunud sellega, aga sina pole seda väärt."

"Miks sa lased endale nii teha?" küsis Zooey imestunult.

"Ma ei tea," sõnas mees. "Nii on lihtne. Keegi ei saa mind süüdistada, et mina midagi persse keeran, kui ma kõigi hüpiknukk olen."

"Aga see pole ju aus," sõnas neidis. "Sa peaks... Talle ütlema, et sa pole nõus sellise asjaga," lausus Lily.

"Aga ma ju olen nõus," sõnas Joseph muiates. "Mida paremat mul ikka loota on."

"Ütle talle, et sa tahad midagi enamat. Tal pole õigust sulle.... taha panna kui ta emotsionaalselt külm on," sõnas Zooey sõnu otsides.

"Ja mis sellest kasu oleks? Ta ütleks, et sorri, aga see on kõigest seks ja lööks ukse nina ees kinni," sõnas Joseph kindlalt. "Ma võtan, mida ma saan."

"Joseph, sa väärid enamat," kinnitas Zooey. "Ja mida sa kaotada saad? Väga midagi, või mis," lausus neidis.

"Ja sina oled ainus, kes nii arvab," sõnas Joseph kergelt naeratades. "Sellel pole mõtet ju. Las asjad kulgevad nii nagu nad kulgevad ja siis kui nad enam ei kulge ongi kõik."

"Ja mis siis saab? Siis ta murrab ikkagi su südame," lausus Zooey.

"Jumal hoidku, ega ma ülemõistuse armunud pole temasse. Mõni väike tunne siiasinna.. Olen hullematki üle elanud ja näed.. täitsa korras olen," muigas Joseph.

"Mulle ei meeldi vaadata teda sulle nii tegemas," sõnas Zooey. "Räägi temaga. Kasvõi ainult räägi," palus tüdruk. Ta uskus, et rääkimine aitab.

"Aga ta ei tee mulle midagi, mida ma ise ei lase ju," protestis Joseph. "Ära muretse nii palju. Mina olen see suur ja tugev vanem venna. Saan hakkama."