Olematuse olemus

"Ja tema pole sul sabas kinni ju," sõnas Joseph kindlalt ja pilutas siis kahtlustavalt silmi. "Zooey.. Lao lagedale, kes su salajane austaja on."

"Ole kuss. Tee mulle kakaod, mul on kakao isu," käskis tüdruk.

"No kuule.. See pole üldse aus ju. Mina räägin sinule kõik ära ja sina ei räägi midagi," torises Joseph. Mossitamine polnud väga tema teema. Ta lihtsalt vingus.

Zooey ohkas. "Oli veel üks kutt. Ryan," lausus neidis viimaks.

"Oli? Miks enam pole? Mis ta tegi?" päris Joseph kulme kortsutades.

"Ei noh. Ma pole näinud teda ammu lihtsalt," lausus tüdruk.

"Ahah.. Kui lähedased te täpselt olete?" uuris Joseph kahtlevalt.

"Mis see sinu asi on," turtsatas Zooey ja lippas kööki.

"Eieieii.. Nii küll ei lähe," sõnas Joseph end püsti ajades ja järgnes õele. "Ma olen su vend. Muidugi on see minu asi. Ma pean ikka teadma ka, kellele tappa anda."

"Ei! Sa ei pea talle tappa andma," lausus Zooey ehmunult. "Rahune nüüd. Kõik on kontrolli all," lisas neidis.

"No veel mitte, aga äkki kunagi pean," selgitas Joseph. "Kontrolli all? Mis kõik?"

"Ole kuss. Mina ei küsi sinult, kellega sa magad," lausus neidis ja võtis kapist klaasi, ta lasi selle vett täis ja hakkas siis eriti aeglaselt jooma.

"Sul pole vajagi.." alustas Joseph, kuid kergitas siis kulme. "MAGAD?!" sõnas ta pisut valjemini kui plaanis oli.

Zooey kehitas õlgu ja jõi oma vett aeglaselt edasi. Ei, tal kohe kindlasti polnud janu, nii oli lihtsalt hea võimalus mitte midagi öelda, kuni Josh rahuneb. Kui ta rahuneb.

"Zooey.." sõnas Joseph ähvardavalt ja kiskus tüdrukul klaasi käest, pannes selle kapile. "Kurat, ma üldse ei imesta, et sa teda ammu näinud pole. Las ma pakun.. Pärast seda, kui te koos magasite, jah?"

Tüdruk noogutas ja näris närviliselt oma alahuult. Ta hingamine muutus pisut rahutuks.

"Mis korteris see Ryan on?" küsis Joseph tõsiselt. Too tüüp oli küll keretäie ära teeninud ja Josh polnud isegi nii ärritunud veel, mis tähendas, et ta mõtles peaga ja arvas ikkagi, et see kutt oli keretäie ära teeninud.

"Ei, kuss nüüd. Rahune eks," rahustas Zooey oma venda.

Ryan oli parasjagu teel Zooey korteri poole. Jõudes ukse taha, kuulis ta kisa. Siiski otsustas ta koputada.

"Ma olen rahulik," sõnas Joseph. "Kurat, mingisugused tõprad ei saa sind nii kohelda lihtsalt. Ma ei kavatse pealt vaadata," lausus mees ja kortsutas siis kulme, kuuldes koputust.

"Ole nüüd hästi rahulik eks," käskis tüdruk venda, kui ta koputust kuulis. "Ma suudan ise ka enda eest seista," naeratas tüdruk ja kallistas oma venda. Seejärel sammus ta korteri ukse juurde ja avas selle. "Ry...!?" tüdruk vakatas: "mida sina siin teed?" sosistas ta pahaselt.

Ryan naeratas "Ma tõin sulle jäätist. Ja kuna ma ei teadnud, milline sulle meeldib, siis tõin ma tavalist, šokolaadiga, karamelliga ja kommitükkidega. Sa mind sisse ei kutsugi?" muigas ta ja kummardus siis, et Zooeyt suudelda.

"Ma olengi rahulik ju!" kordas Joseph. Miks kõik arvasid, et ta ärritunud on? Võinoh.. Kedagi teist siin küll polnud.. veel. Josh seisis seal hetke ja järgnes siis õele, kulm aina rohkem kortsu minemas. Kerge köhatusega püüdis ta nii enda õe kui tolle kuti tähelepanu.

Zooey tõmbus Ryanist eemale. "Vaata, kui nunnu ta tõi meile jäätist," naeratas Zooey Joshile. "Khmm, see on mu vend Josh, Josh, see on, khmm, naaber," tutvustas Zooey kutte.

Ryan kergitas kulme ja astus sisse, et Joshile terekätt ulatada.