Getting serrious again

"Kolm nädalat," pomises Zooey. Mida tema tegema hakkab? Elab rõõmsalt ühikas edasi?

"Sul on arsti vaja," sõnas Will. Sellise aja peal hakkasid juba regulaarsed kontrollid pihta ja puha. "Anna arst teab kindlasti kedagi soovitada," lausus mees taas naeratades. Palju puudu ei jäänud, et ta peas nimekirja vajalikest toimetustest koostaks.

"Kolm..?" kordas Joseph, kuid lõi siis käega. Polnud mõtet enam paanitsema hakata. "Kes on Anna?" küsis mees siis kahtlevat pilku Willile viies.

"Arsti?" küsis Zooey. Tema ei teadnud rasedusest mitte midagi ju. Ainult seda, et see 9 kuud kestab.

"Anna on mu tütar. Ei, ma pole abielus ning jah, ma kasvatan teda üksi," vastas Will, ennetades igasugu lisaküsimusi. "Ning jah, sul on arsti vaja. Su verd ja vererõhku kontrollitakse pidevalt. Kaalutakse ja mõõdetakse.. Arst annab nõu söömise ja kõige muu osas. Väga kasulik inimene, kas tead," selgitas William kerge muigega.

"Aina paremaks läheb," pomises Josh. "Ja kuidas Zooey oma lapsega sinu ja su tütrekese ellu mahub? Hakkab kasuemaks talle või?" päris mees. Mis sellel Willil üldse plaanis oli ta õega?

Zooey ohkas ja viis siis pilgu Joshile. "Ära hakka norima. Palun," palus ta, kuigi teadis, et vend tahab talle ainult head.

Tuli tõdeda, et see pani Willi mõtlema küll. Lisaks kõigele pidi ta veel Annaga ka rääkima ja.. Asi läks iga hetkega aina keerulisemaks. "Zooey ei pea tegema midagi, mida ta ei taha," kinnitas William jättes vastuse siiski lahtiseks. Ta oli ise niigi segaduses, eksole.

"Ja mis siis, kui ta ei taha sinu last ka sünnitada? Mis siis kui ta tahab lihtsalt normaalset elu edasi elada ja ülla üks mitmetuhandest õpilasest siin koolis, kellel pole sinuga mingit pistmist?" päris Joseph taaskord ärrituma hakates.

Nüüd ei suutnud Zooey seda enam taluda. Ta tõusis ärritudes püsti. Kas asi võis olla hormoonides? "Teate. Minupärast tapke üksteist või maha. Ma lähen ja sünnitan selle lapse kuskil üksi. Täiesti üksinda. Üksinduses. Ja saan veel hakkama ka!" käratas ta, haaras oma käekoti ja hakkas välja tormama.

Will tõusis ka koheselt püsti ja viis pahase pilgu Joshile, tormates siis neiule järele. Noh, muidugi oli ta ise ka kõiges süüdi, aga teisi süüdistada oli alati lihtsam. Mees haaras Zooey käsivarrest ja astus tüdruku ette, tõkestades sedasi ta tee ukseni. "Anna andeks," sõnas Will neiule silma vaadates. "See on sinu elu ja sinu.. meie laps. Ja pole minu ja Joshi asi arutada, mis edasi saama hakkab. Eriti veel, kui me teeskleme nagu sind ennast pole siingi."

"ma kardan nii väga," puhkes Zooey jälle nutma. "Ja ma arvasin, et Ryan on lapse isa ja ma käisin teda haiglas vaatamas ja ta on suremas praegu, aga Ryder on koguaeg tema kõrval. Koguaeg. Ja ma saan aru, et ma pole suremas ega midagi, aga kas seda on palju palutud, et keegi minu kõrval ka oleks?" vuristas tüdruk nuuksudes.

Will ohkas veidi nukralt ja tõmbas Zooey enda kaissu. Peksku see Josh teda pärast, palju tahab. "Mina olen sinu kõrval. Koguaeg," lubas mees. "Ja su vend ka. Me kaks peame lihtsalt harjuma koos sinu kõrval olema," lisas Will kiirelt ja vajutas siis neiu juustesse musi.

"Mida mina tegin?" pomises Joseph mehe pilku märgates ja ohkas siis, tõmmates käega läbi juuste. Ja nüüd näppis dire veel ta õde ka. Mitte, et ta seda enne juba teinud poleks. Õõõõh. Harjumiseks oli nähtavasti veel aega vaja. Paljupalju aega.

Zooey nuttis mõnda aega direktori õlal, et tal ka neid pisaraid jagus.

Will põimis käed tugevamalt ümber Zooey ja sulges silmad, lubades endal korraks kogu selle segaduse unustada ja lihtsalt neiu lähedust nautida. Sedasi läks tal isegi Joseph meelest.

Zooey unustas samamoodi kogu ümbritseva ja keskendus ainult Willi lõhnale.

Ja Joseph oli võimetu midagi unustama, põrnitsedes lihtsalt tuimalt aknast välja. No tegelikult.. Hea seegi, et dire siis vähemasti Zooey'le toeks kavatseb olla.

Willi mõtted jõudsid ikkagi otsaga reaalsusesse välja ja mees avas silmad, tõmbudes siis õige natuke eemale. "On sul nüüd parem?" küsis ta vaikselt, pannes ühe käe Zooey endiselt veidi niiskele põsele.

"Mhmh," noogutas Zooey.

"Kas su vanemad on see nädalavahetus kodus?" uuris Will. Mida varem, seda parem moto jäi siinkohal siiski kehtima.

Zooey mõyles veidi ja noogutas siis. Kus neil niiväga ikka olla oli.

"Siis lähme teeme väikese külaskäigu," sõnas William julgustavat naeratust näole manades, unustades kergelt fakti, et tal polnud aimugi, kus Zooey vanemad elasidki.

"Lendame nii lihtsalt LA'sse?" küsis tüdruk pilku Willile viies. No jah, mis see siis ära ei olnud.

"Jah. Supsti sinna, supsti tagasi," muigas Will. Anna sai ta ka enda õe juurde viia. Mees praktiliselt broneeris juba mõtteis pileteid.