Taking pictures

Bryan muigas ning uuris siis ringi, millist lauda valida. Lõpuks otsustas ta laua kasuks, mis oli pisut kaugemal, ühes nurgas - mõnus, hubane. "Sinna" lausus ta siis seepeale ning juhatas Amanda siis sinna istuma. Mingi aja pärast tuli ka kelner.

"Hea valik," sõnas Amanda naeratades ja istus laua taha, haarates sellel oleva menüü kätte. Hoolikalt asus ta pakutavaid roogi uurima, mõeldes, milline neist kõige maitsvam olla võiks. Mandy oli siiski üpris otsustusvõimetu.

Bryan vaatas samuti menüüd, kuid tõstis siis pilgu Mandyle. "Mis sa soovid?" küsis ta siis hetke pärast. "Ja hinna pärast ära sina muretse" lausus ta ning naeratas. Noormehel oli endal plaanis maksta.

"Ma.. Võtan selle lõhesalati," sõnas Amanda lõpuks. "Ja koorega kohvi," lisas ta siis kiirelt, mõistes, et jooma peaks ka nagu midagi söögi kõrvale.

"Ja mulle üks kanafilee pasta, veini-koore kastmega" lausus Bryan siis enda söögi. "Siis veel topeltespresso ja apelsinimahl" lisas ta ning muigas.

"Oled siin enne käinud?" küsis Amanda kulme kergitades.

Bryan andis nüüd menüü ära ja tõstis siis pea, vaadates Amandale otsa. "Kusjuures ei ole - see on minu esimene kord" lausus nooruk seepeale. "Siin on täitsa hubane, nii et ehk satun siia ka mõni teine kord" lisas noormees ning muigas kavalalt.

"Sellisel juhul oled sa lihtsalt väga kindel oma otsustes," muigas Amanda. Mees oli ennist kõlanud just nii nagu ta oleks kordades seda sama rooga tellinud ja eine nimigi oleks talle pähekulunud. Selline enesekindlus äratas Mandys, kel endal enesekindlust õige vähe oli, aukartust.

Bryan kehitas seepeale õlgu. "Mulle meeldivad lihtsalt erinevad pastad" lausus ta siis ausalt ning naeratas laiemalt. "Nii et seetõttu tuleb mul söögivalik enamasti lihtsalt" lisas noormees veel. Lemmik oli tal bolognese pasta, kuid seekord otsustas ta midagi muud valida. Üks ja see sama viskas vahepeal lihtsalt üle. "Ja mis on sinu lemmiksöök?" uuris Bryan siis hetke pärast.

"Pasta on päris hea tõesti," nentis Amanda naeratades ja mõtles siis hetke, peast erinevad head söögid läbi käimas. "Sushi?" pakkus ta pisut kahtlevalt. "Ma ei teagi, kas mul kindlat lemmikut on. Mulle meeldib lihtsalt süüa," naeris Mandy.

Ka Bryan hakkas viimase vastuse peale õrnalt naerma. "Tõsi. Mulle meeldib ka" lisas ta siis ning muigas lõpuks. Ta viis hetkeks pilgu leti poole, kust juba kelnerit tulemas nägi - joogid kandikul. Nii kui kelner joogid nende ette oli asetanud, võttis Bryan lonksu oma espressost. Mõnus.

"Kellele ei meeldiks," muigas Amanda ja tänas naeratades kelnerit, põimides käed ümber kuuma kohvitassi. Neiu otsustas oma joogil pisut jahtuda lasta kuna aurust oli aru saada, et see alles praktiliselt keeb.

Bryan muigas endamisi ning noogutas seepeale. Noormees ei osanud nüüd aga midagi küsida ega rääkida. Ta jäi lihtsalt tütarlapse silmi uurima. See oli tüüpiline tegevus, mida ta tavaliselt tegi, kui keegi tüdruk seltskonnas oli.

Amanda pilk eksles kohvikus ringi - neiu pidi tõdema, et see koht oli tõesti hubane - ja peatus viimaks Bryanil. Pisut kohmetu naeratuse saatel kallutas ta pead ühele küljele, põsed taas õhetama lüües. "Mis sa vaatad?" uuris tüdruk õrna muigega.

Bryan muigas, kui tüdruku põsed taas õhetama lõid. Muie muutus naeratuseks, kui ta küsimust kuulis. "Sind" lausus ta ausalt. "Keda siis veel?" uuris ta hetke pärast, peale mida ta lonksu oma espressost võttis.

"Ja mis minus siis nii erilist on, et seda kohe nii pingsalt jälgida tuleb?" küsis Amanda muiates, tõstes ka oma tassi huulte juurde. Neiu puhus esialgu joogile ettevaatlikult peale ja võttis siis pisikese lonksu.

Bryan naeratas endamisi ikka veel. "Kõik inimesed on erilised" lausus noormees siis. "Kõik omamoodi" lausus ta lisaks ning naeratas veelgi laiemalt.

"Poliitiliselt igati korrektne vastus," muigas Amanda. "Aga kui me kõik erilised oleme, siis me oleme järelikult ikkagi samasugused, sest me kõik oleme erilised. Järelikult ei saa seda erilisuseks nimetada," arutles neiu.

"Kui nii võtta siis tõesti" lausus Bryan. "Aga ma usun, et iga inimene on eriline omamoodi" seletas ta siis ning naeratas. "Ehk siis, me ikkagi ei ole samasugused" lisas ta ning tegi tüdrukule kiirelt silma.

"Hmm.. Keeruline värk," muigas Amanda. Silmapilgutust märgates laienes muie armsaks naeratuseks ja Mandy langetas pilgu, uurides pingsalt oma kohvi.

"Eks see ongi pisut" lausus ta ning muigas siis. Ta võttis viimase lonksu oma espressost. Mingi aeg toodi ka nende söögid. Nende tegemine ei olnudki ju niivõrd raske. Bryan tänas toidu eest. "Head isu" lausus ta siis Amandale ning naeratas viivuks, enne veel kui söömisega hakkas.

"Inimesed ongi keerulised," nentis Amanda mõtlikult ja viis siis pilgu saabunud kelnerile, tõmmates käed koos kohvitassiga eest, et taldrik ära mahutada. "Head isu sullegi," lausus neiu naeratades ja vahetas kahvli ning noa asukohad, haarates kahvli paremasse kätte. Nuga ei läinud salati söömisel ju nagunii tarvis.

See toit oli ikka ülihea. Noormees nautis seda sajaga. "Tahad maitsta?" küsis Bryan siis hetke pärast. See pasta oli üle kõige hetkel.

Ka Amanda oli söögiga vägagi rahul. Pealegi meeldisid talle üldsegi igasugused kalatoidud ja lõhe selles salatis oli väga hea. Mehe küsimuse peale tõstis neiu pilgu ja naeratas kergelt, noogutades siis. "Eks ikka," muigas Mandy.

Bryan naeratas ka ise ning võttis ühe kanatüki koos makaroniga kahvli otsa. Ta ulatas selle otsa Amanda poole.