Taking pictures

Bryani põhialaks oli kunst. Kunst just sellepärast, et talle meeldis joonistada ja maalida. Kuid üle kõige armastas ta fotograafiat. Nooruk oli läinud randa ning pildistas nüüd merd, koos rannaliivaga. Ja nii seda igast küljest. Kell oli kusagil keskpäeva paiku, mistõttu päike kõrgel säras ning seega vee sillerdama pani. Õrn tuul tekitas tagasihoidlikke laineid, mistõttu pildid lausa imelised jäid.

Amanda jalutas mööda veepiiri, käed sügavale pusa taskutesse surutud ja sall ninani tõmmatud. Tüdruk oli kohutavalt külmakartlik ning kuigi väljas oli üpris normaalne temperatuur, suutis ta ikkagi väga valed riided selga ajada. Siiski ei tahtnud ta veel tagasi akadeemiasse minna ning jalutas kangekaelselt edasi, viies vahepeal pilgu oma kirjutele ketsidele, mis märja liiva tõttu kiirelt räpaseks muutusid.

Bryan kükitas, tegi veel paar pilti veekogust ning tõusis siis, ise ringi vaadates. Ta märkas tüdrukut, kes lihtsalt, pea maas, edasi jalutas. Super pilt, mõtles ta endamisi ning tegigi siis klõpsu. Bryan jäi seisma ning pilti uurima. Tõesti - suurepärane! Siiski kavatses ta neidise ära oodata, ning teatada, et tegi pilti. Mõni lihtsalt ei ole rahul sellega.

Mandy kõndis rahulikult edasi, kuid seda vaid seni, mil tuul pisut tõusis ja juuksed neiu näo ette leiutas. Suuresti tänu sellele ei märganud ta ka tuule tekitatud lainet, mis kalda poole veeres ja ka tema jalgadeni ulatus, kastes tüdruku ketsid märjaks. Alles miskit külma enda jalgadel tundes, tegi Amanda paar kiiremat sammu kaldajoonest eemale ja pööras end siis näoga tuule poole, et juuksed ise näo eest ära lendaksid. Ta kätel oli lihtsalt liiga soe, et neid taskutest eemaldada. Sedasi märkas ta ka eemal seisvat noormeest, kellel arvatavasti üpris lõbus mandyt jälgida oli, kui tüdruk nõutult oma märgi ketse vaatas.

Bryan kortsutas nina, kui nägi, et tüdruku ketsid märjaks said. Nii võis täitsa külm ju hakata. Siiski astus noormees nüüd mõned sammud neidise poole, jõudes lõpuks temani. "Hei" lausus ta siis esialgu ning lühidalt, jäädes siis tüdruku pilku püüdma. "Ma tegin ühe pildi sinust, kuna taust oli hea ning sa oled ilus nii et ma loodan, et sa ei pahanda" rääkis Bryan nüüd rahulikult ning viisakalt. "Kui tahad näha, siis .." lisas ta ning keeras kaamera tema poole. Ta lihtsalt ei tahtnud jätta endale pilti, mida keegi teine ei tahtnud, et alles jääks. Ta oli teinud neidisest pilti ju ilma loata.

Amanda sapsutas pisut oma jalgu, lootes nii üleliigset vett neist eemaldada, aga jalgadel oli siiski üpris külm. Kellegi kohalolu tajudes tõstis ta uuesti pilgu ja vastas mehe tervitusele naeratusega kuna näis, et too tahtis veel miskit öelda. Mida ta ka koheselt tegi. "Ee.. Aitäh..?" ei osanud Mandy eriti miskit sellise jutu peale vastata. Neiu pilk liikus kaamera ekraanile ning ta suunurk kerkis pisut kohmetult. "Päris hea pilt tuli välja," tunnustas Mandy.

Bryan naeratas nüüd laiemalt, kui tüdruku viimast kommentaari kuulis. "Ehk siis ma võin selle alles jätta?" uuris nooruk kavalalt. Siiski ei jäänud ta vastust kaua ootama. "Bryan" tutvustas ta ennast. "Pärit Inglismaalt, kuid hetkel elan siin, kuna käin Academy of Arts'is" rääkis ta lühidalt siis ning sirutas käe ette, et neidise kätt siis suruda. Elementaarne viisakus.

"Ma ei kujuta ette, mida sa pildiga minust teeksid, aga eks ikka võid, jah," suutis Amanda endast nüüd ka pisut pikema ja korralikuma lause välja pigistada. Neiu võttis mehe käe vastu ja paotas pisut huuli, et ka end tutvustada, kuid Bryan'i tutvustus üllatas teda piisavalt, et Mandy hetke lihtsalt seal seisis, käsi mehe pihus ja silmad pisut suuremad kui normaalne oleks, jõllitades Bryan'it.

"See on ilus pilt" lausus ta veelkord. Kui too Bryani käe vastu võttis, muigas ta endamisi, kuid tutvustust ei tulnud. Neidis jäi teda suurte silmadega vaatama. "Kas ma .. ütlesin midagi valesti?" küsis noormees siis hetke pärast pisut kahtlevalt, kuid turtsatas siis hetkeks, hoides ikka tütarlapse kätt enda peos.

"Ei, sa.. ma.." pomises tüdruk ja punastas siis kergelt, viies pilgu nende kätele. Kiirelt tõmbas Mandy käe ära, unustades nähtavasti igasugused viisakusreeglid. "Ma lihtsalt üllatusin," sõnas neiu lõpuks, julgedes viimaks ka uuesti mehele otsa vaadata. "Ma olen ka Inglismaalt ja.. akadeemias käin ka."

Bryan arvas ikkagi, et ütles midagi valesti, mis neidisele kuidagimoodi mõjuda võis, kui tüdruk kokutas pisut. Samas oli neidis ääretult armas, kui ta pisut punastas. Kuulnud, et ka tema Inglismaalt on ja akadeemias käib, kergitas Bryan ka pisut üllatunult kulmi. "Tõesti üllatama panev" lausus ta ning naeratas siis. "Ja nimi oleks ..?" küsis Bryan siis hetke pärast. "Kui see muidugi saladus ei ole" lisas ta. Neidis oli ilmselt tänu üllatusele unustanud end tutvustada.

"Jaah.." muigas Amanda pahinal välja hingates, et oma kohkumisest kuidagi moodi üle saada. Kui suur oli võimalus suurlinnas kohata kedagi endale nii sarnast? Vähemalt enne randa tulekut oli neiu arvates see võimalus küll väga väike. "Amanda," sõnas ta kiirelt, kui taipas, et oli end tutvustada unustanud. Kuigi nüüd kõlas see rohkem nagu 'Amnd'. "Aga sa võid mind Mandy'ks kutsuda," lisas neid, lootes sellega ka enda nimega seoses tekkida võiva segaduse klaarida.

Saanud lõpuks ka tüdruku nime teada, ilmus Bryani huulile tagasihoidlik muie, kui ta üht oma suunurka kergelt kergitas. "Meeldiv tutvuda, Mandy" lausus ta siis lõpuks. Bryan lihtsalt ei suutnud oma silmi tüdrukult ära tõmmata, mistõttu väike vaikusehetk tekkis. "Ee, kas jalutame?" küsis Bryan, kui ta taas oma mullist välja tuli ning lause moodustas, olles taas konkreetne, nagu ta ikka on. Siiski püsis Bryani huulil see õrn muie.

"Sinuga samuti, Bryan," vastas Amanda armsalt naeratades. Vähemalt hakkas see viisakusevärk neiul uuesti koitma. neiu liigutas ketside sees varbaid, nagu tehes kindlaks, et need ikka korralikult tööjõulised on ja noogutas siis. "Aga seekord veest veidi kaugemal," soovitas Mandy lõbusa muigega, pistes käed tagasi taskutesse.

Kuulnud ära siis Mandy soovituse, Bryan noogutas kergelt. "Ma nägin jah su väikest äpardust. Kui su jalgadel jahe hakkab, siis ütle. Me võime kusagile sooja minna ja näiteks ühe kohvi võtta" rääkis noormees ning naeratas siis nüüd laiemalt, paljastades seekord ka oma hambad. Ta hakkas vaikselt edasi liikuma. Enne veel, pakkus ta Mandyle käevangu. See kõik tuli tal iseenesest, mitte et ta oleks soovinud hullult pingutada.

"Jään ellu esialgu," sõnas Amanda. Külma oli küll tunda, aga liikudes hakkas nagunii soojem ja pealegi oleks talle veel pisut jalutada meeldinud. Kuigi kohvi kõlas ka üpris ahvatlevalt. Mandy sammus mehe kõrval ja naeratas õrnalt, võttes ühe käe siiski taskust välja, et Bryan'i käsi vastu võtta. "Sa oled soe," mainis Mandy kuidagi päris automaatselt. Temaga juhtus seda üpris tihti, et ta ütles miskit enne kui mõelda jõudis, kui veidralt see kõlas. "Tähendab.. Nojah," üritas neidis miskitki parandada, aga ega väga enam midagi öelda ei olnud.

Kuulnud, et jalutamine peale jääb siis noogutas ta endamisi. "Ehk siis hiljem lähme võtame kohvi" ei jätnud Bryan järele ning naeratas kergelt kui siis pilgu enda eest enda kõrvale, Amandale viis. Hetke pärast vaatas ta taas liikumissuunda ning muigas, kui Mandy lauset kuulis, mis tõi veelgi suurema naeratuse noormehe huulile. "Mul on soe süda" lausus ta siis ning muigas. "Aga kus linnas sa siis Inglismaal elad?" uuris Bryan mingi aja pärast, vaadates, kuidas nende jalad üksteise ette samme astuvad.

"See mulle sobib," nõustus Mandy pilku samuti korraks Bryan'ile viies ja naeratas korraks, kinnitades silmad uuesti rannajoonele. "Külmade kätega pidi soe süda olema," sõnas Amanda mõtlikult ja hammustas siis huulde, mõistes, millise solvanguna see kõlas. "Mis ei tähenda, et sinu süda nüüd külm oleks," lisas neid kiirelt. "Londonis enamasti," vastas Mandy siis, olles õnnelik, et teema väheke neutraalsemaks muutus. Oma kodulinnast rääkides ta ju ikka punastama ei hakanud.

Bryan raputas siis pead. "Ma olen üleni soe" lausus ta ning naeris siis enda totra lause peale. Noormees suunas pilgu uuesti Amandale. "Ma olen Wales'ist" lisas Bryan seepeale. Siiani vist üks asi, mis neil ühine ei olnud. Aga eks neid tuli kindlasti veel. "Mis alad sul on?" uuris noormees siis hetke pärast.

"Kasulik info," muigas Amanda pilku Bryan'i jalgadele viies ja tegi siis ühe pisikese ja kiire sammu, et nad ühtmoodi sammuks. Sedasi oli lihtsalt mugavam ja pealegi oli tüdruk nii harjunud. "Ma olen seal ka elanud," sõnas Mandy kergelt noogutades, tõstes taas pilgu. "Tants ja kunst. Või õigemini kunst ja tants. Kunst on põhiala," vastas neiu, hakkamata küsimust lõppu lisama. Ta lihtsalt eeldas, et Bryan vastab nagunii ise ka.

"Millal sa ära kolisid siis?" uuris Bryan peale pisikest kulmukortsutust. Ta oleks võinud ju seal edasi elada, siis äkki nad isegi teaksid üksteist. Kuulnud aga alasid, mille Amanda valinud oli, naeratas ta endamisi. "Mul on ka kunst põhiala" lausus ta siis seepeale. "Ja lisaks on samuti tants" lisas ta siis ning turtsatas endamisi. See ei olnud lihtsalt võimalik, et nad samadest asjadest ka huvitusid. See oli lihtsalt hämmastav juba.

"Ma elasin seal.. Kuskil pool aastat ehk," selgitas Amanda naeratades. "Mu isa reisib palju ja siis me kolisime pidevalt," lausus neiu, naeratus hajumas. Võis küll jääda mulje, et ta on pideva kolimise pärast kurb, kuid tegelikkuses oli see talle just meeltmööda. "Kuule.. See asi kisub juba väga kahtlaseks," lausus Amanda siis lõbusalt naerma hakates. Hakka või saatusesse uskuma.

Ainult pool aastat, mõtles Bryan endamisi. "Aga asi seegi" lausus Bryan siis. Kuulnud et nad kolivad pidevalt, kergitas nooruk kulme. "Ja London on viimane linn, kus te praegu olnud olete?" uuris Bryan siis Amandalt. "Aga kisub jah" lausus ta siis nende ühiste huvide kohta. "Aga ühte asja ma tean - meil ei ole samad korterid" lausus ta. Bryan teadis kõiki kolme tüdrukut enda korterist ning Amanda polnud üks nendest - kahjuks.

"Vähemalt oli see mu teismeeas, et ma ikka mäletan ka miskit," sõnas Amanda positiivselt. "Mm.. Mitte päris. Mu ülejäänud pere elab seal, aga isa reisib ikka veel ringi," lausus neiu ja muigas siis. Tegelikult poleks tal midagi mehega ka korteri jagamise vastu olnud - vähemalt üks tuttav oleks siis juba olemas. Aga see oleks ikka päris naljakaks kokkusattumuseks osutunud siis. "Ma olen teises korteris. Seda ma tean," sõnas Mandy kindlalt. Korterinumbrit ta teadis, aga akadeemia aadressi mitte. Kergelt irooniline.

"Selge" lausus ta ning naeratas siis. See võis päris huvitav elu olla, kui koguaeg reisida. Kuid samas võis see kindlasti ka jube väsitav olla. Igalpool uued inimesed ja pead kõike otsast alustama. "Ehk siis ka mitte väga kaugel minust" lausus ta ning muigas. Bryan ise oli ju esimesest korterist. "Siis ma tean, et kui sind uuesti näha tahan, kuhu tulema pean" lisas ta selgituseks, säilitades muiet oma huulil.