Taking pictures

"Sa oled esimeses? Kolmandas?" pakkus Amanda huupi. Akadeemiasse minnes oli ta sealt suhteliselt kiiresti läbi tuhisenud ja ainult enda asjad kuskile jätnud, et ise välja minna. Sellepärast polnud tal ka meeles, kuidas need korterid täpselt asetsesid. "Külastusaeg on meil kümnest kuueni," lausus neiu ametlikul toonil, hoides muiet tagasi.

"Esimeses" vastas Bryan siis seepeale, kui Amanda huupi tema korterinumbrit pakkuda üritas. "Ja minu külastusaeg ükskõik millal" lisas ta kavalalt ning naeratas, vaadates nüüd taas Amanda poole, kes tema kõrval ikka jalutas.

"Esimeses.." kordas Amanda, et see talle meelde jääks. "Ja missugune magamistuba?" küsis neiu kerge muigega. "Okeiokei.. Kõigest nali," lisas ta üpris kiirelt. "Kuigi no.. Kui sulle ükskõik millal külla võib tulla ja mul kell kolm öösel uni ära läheb, oleks vast päris kasulik teada, millises toas sa oled, et mitte mõnd suvalist kutti üles ajada," muigas Amanda pilku Bryan'ile viies.


OT: ja muidugi pean ma ju sulle veel ära vastama ja ei jõuagi kunagi magama.

Bryan naeris endamisi, kui kuulis Amanda juttu. "Neljas tuba" lausus ta siis. "Teistele kuttidele sa ei saagi otsa joosta seal. Kahjuks või siis õnneks olen ma ainuke meessoost isik seal korteris" lausus ta ning naeratas siis laialt, jälgides ikka Mandyt. "Ja kas mina ei saagi vastutasuks siis külastusaega ükskõik mis kellaajal?" uuris Bryan siis mingi aja pärast.

"Sinu jaoks kindlasti õnneks," muigas Amanda. No millisele kutile ei meeldiks kolme tüdrukuga korterit jagada? Geid välja arvatud, muidugi. "No.. Olgu. Aga omal vastutusel. Ma olen unisest peast päris pahur, nii et mind kell kolm öösel külastada ei soovitaks," lausus Mandy lõbusalt naeratades.

Bryan naeratas siis endamisi. "See pahur tuju läheb kohe üle, kui sa minu kaissu saad" rääkis nooruk siis ning muigas kavalalt, vaadates Amanda poole. "Nii et võib ette sattuda küll, kui mul und ei tule" lisas ta veel selgituseks.

Amanda vaikis hetke, tundes kerget puna taas põskedele tõusmas. tema ja ta elav kujutlusvõime. "Kohe nii hästi arvad endast?" küsis ta lõpuks, õrn naeratus huulil. "Võib ka ette juhtuda, et ma virutan sulle padjaga või miskit," muigas Mandy. Oma vennale oli ta loendamatuil kordadel sinikaid tekitanud, kui too tüdrukut magusamaist unest äratama tuli.

Bryan naeris kergelt. "Jah, piisavalt hästi arvan endast" tunnistas ta siis ning muigas, kui Amanda poole vaatas.

"Sellisel juhul on mul väga kahju su ego purustada, aga minuga asjad küll nii kergelt ei käi," muigas Amanda pilku samuti Bryan'ile viies. Seekord suutis ta mehele isegi pisut kauem ilma punastamata otsa vaadata.

Noormees kuulas mõtlikult tütarlast ning noogutas siis. "Selge, jätan meelde" lausus Bryan siis vastuseks ning naeratas laiemalt.

"Tead, see kohvi kõlab praegu küll juba päris ahvatlevalt," mainis Amanda naeratades. Ta oli küll lootnud, et liikudes kaob ka külmatunne, aga märgade jalgadega see värk vist nii lihtne polnud.

Kuulnud, et Amanda nüüd kohvi jooma minna tahaks, Bryan noogutas. "Kõlab tõesti" lausus ta ning muigas. Pole ka ime - Amanda jalatsid olid ju läbimärjad. "Jääd haigeks niiviisi muidu" lausus ta siis hetke pärast, võttes suuna kusagile kohviku poole, mis seal ranna lähedal olid.

"Ei jää," sõnas Amanda, üritades veenvalt kõlada. "Ma olen Alaskal elanud ja siiani olen elus veel," naeris tüdruk, sammudes Bryan'iga samas suunas. Vähemalt ta kätel oli soe - mees oli Mandyga võrreldes tulikuum.

Bryan kehitas õlgu. "Siiski muretsema panev" lausus ta ning muigas. "Märgade jalanõudega on tõesti suur tõenäosus haigeks jääda.

"Kui isegi mina ei muretse, siis ei peaks sina ka. Minu tervis ju siiski," lausus Amanda naeratades. Kuigi see oli tegelikult täitsa armas, et mees tema pärast muretses. "Pealegi, mis see väike nohu või köha mulle teeb."

"Mis teha, kui ma lihtsalt muretsen aeg ajalt selliste asjade pärast" kommenteeris Bryan siis Amanda lauset. Peagi olid nad liiva pealt asfaltile jõudnud ning jalutasid nüüd mööda kõnniteed - seal oli poole mugavam.

"Ainult aeg ajalt? Ja järgmisel hetkel oled pohhuist?" tögas Amanda muiates. Neiu pilk liikus taas ta ketsidele. Märjana olid nad veelgi rohkem liiva juurde kogunud ja tüdruk tegi mõttes märkuse need enne kohvikusse sisse astumist väheke puhtamaks teha.

"Lähedastest hoolin ma ikka ülearu palju, pohhuiistiks ei muutu!" rääkis Bryan. "Võõrastega on see, et lihtsalt vahest teeb murelikuks mõni asi" seletas noormees siis lahti.

"Hmm.. Ja kuhu vahemikku mina seal siis mahutun?" uuris Amanda muiates. Päris võõrad nad ju ka enam polnud.

"Sa oled kusagil seal vahepeal" lausus Bryan siis. "Kuid ilmselt kaldud inimese poole, kelle pärast ma siiski muretsen" lisas ta ning naeratas siis laiemalt.

"Milline au," sõnas Amanda kergelt naerdes, põsed taas õhetama löömas. Neiu ise ajas selle muidugi jaheda ilma süüks.

Ei olnud enam palju kõndida, kuna esimene kohvik paistis. Sellele järgnes kindlasti vee mitu taolist kohvikut. "Sina valid, kuhu lähme" lausus Bryan siis lõpuks Amandale. Naistel peab ikka laskma valida ju.

"Mm.. Siia samasse näiteks?" pakkus Amanda. Ta polnud kunagi eriti hea otsustusvõimega olnud. Praegugi suutis ta valida vaid seetõttu, et ta tahtis lihtsalt kuskile sooja ruumi saada.

Bryan noogutas siis ning liikus selle esimese kohviku poole. "Kui sa seda soovid" lausus ta ning naeratas laiemalt. Jõudnud kohviku ukseni, avas ta selle ning lasi Amandal ees sisse minna.

Amanda pühkis enda jalad ukse ees enam vähem puhtaks ja naeratas siis Bryan'ile, astudes kohvikusse sisse. Seal polnud õnneks kuigi palju rahvast ning vähemalt oli seal soe. "Sina valid igatahes laua," muigas neiu.