Nälga leevendamas

"Issand, ole ometi tasem," sõnas Joseph. Tüdrukul võis vajadusel siiski päris vali hääl olla. "Ma kannan selle geenide arvele."

"Sa oled ise samasugune," torises tüdruk. Ta isegi ei teadnud, milline.

"Jah, tarkpea. Ma olen su vend. Sina meessoost," naeris Joseph. "Ainult vähem frigiidne," lisas ta muiates.

"See pole isegi sõna," torises Zooey.

"Nüüd on," naeris Joseph. Mees jõudis ülemisele korrusele ja suundus koridori, kus ühiselamud olid.

"Joseph, palun pane mind maha," anus tüdruk.

"Varsti saad," naeris Joseph. Miks ta üldsegi Zooey rõdult alla riputada oli lubanud? Ah, see polnud enam nii väga oluline ka.

"Ma räägin emale ära," ähvardas Zooey.

"Memmekas," naeris Joseph ja katsus Zooey korteri ust. Lukus. Pagan.. "Sul on võtmed ka kuskil, eks?"

"Kadusid ära," valetas Zooey. Tegelikult olid need ta pükste taskus.

"Hah. Sa oleksid siis ammu juba paanikas sellest mulle ja kogu direktsioonile teatama jooksnud," naeris Joseph. "Või tegelikult kõndinud, sest jooksmine pole koolikoridorides lubatud. Ma arvan," tögas ta edasi ja pani tüdruku siiski maha, sirutades käe ette. "Võtmed," sõnas ta lühidalt ja natuke käskivalt.

Zooey ristas rinnal käed ja näitas mehele keelt.

"Kasvatamatu jõmpsikas," naeris Joseph ja hakkas tüdrukut kõdistama. Mingid trumbid pidid tal ju ikka varrukas olema.

Zooey pillas oma mapi maha ja hakkas naerma ning rabelema. "Jäta järgi! Ei tohi!" karjus ta läbi naeru.

"Anna võtmed, siis jätan," naeris Joseph. Zooey oli nagu väike laps.. Oh neid lapsepõlverõõme, kui Joseph nõmedat vanemat venda sai mängida.

Zooey libistas end mööda seina põrandale ja tõmbus kõverasse. Ta peaaegu et viskas võtmed Joshi poole.

"Aitäh," sõnas Joseph viisakalt ja tegi korteriukse lukust lahti. Mees võttis maast Zooey mapi ja ulatas siis tüdrukule käe, et teda püsti aidata.

Zooey võttis tüdruku venna käe ja ajas end püsti.

Joseph torkas veel korra sõrmega õrnalt Zooey ribide vahele ja astus siis muiates korterisse, vaadates seal ringi. "Kus see rõdu nüüd oligi," arutles ta endamisi.

"Ah ole vait, sa ei teeks seda nagunii," lausus Zooey ja järgnes oma vennale korterisse.

"Muidugi ei teeks," sõnas Joseph naeratades. Lõbus oleks see küll, aga kaugelt liiga ohtlik. "Ole nüüd tubli väike õde ja tee oma väsinud vennale kohvi. Või laula unelaulu. Sinu valik," muigas mees.

"Sa oled selline viilija," lausus Zooey pahaselt ja tatsas kööki.

"Selleks oled mul ju sina," muigas Joseph ja sammus siis elutuppa, visates end mugavalt diivanile pikali. Jumal tänatud õdede eest..

Zooey pani kohvivee keema ja astus siis elutuppa. Ta viskas oma mapi kohvilauale.

Joseph avas ühe silma ja piilus korraks õe poole, sulgedes selle siis taas. Kergelt nohisedes teeskles ta sügavat und.