Nälga leevendamas

Zooey võpatas mütsatuse peale ja suutis end veega märjaks pritsida. "Mis juhtus?" küsis ta ehmunult.

"No mis sa ise arvad," podises Joseph pahaselt ja istus siis korralikult diivanile, tõmmates käega läbi juuste. "Maha kukkusin," andis ta ka pisut normaalsema vastuse.

"Siple vähem," itsitas Zooey.

"Need diivanid on liiga väikesed," sõnas Joseph kindlalt ja jalutas kööki. "Ise sa sipled ka unes."

"Ei siple," protesteeris Zooey.

"Muidugi sipled. Ja räägid ka, kui sa eriti sügavalt magad," naeris Joseph.

"Ei räägi," protesteeris Zooey.

"On nii väga mõtet vaielda siis?" naeris Joseph. "Ma salvestan kunagi su juttu," lubas mees.

Zooey saatis Joshi poole ähvardava pilgu ja pani siis puhtaks pestud kruusi ära.

"Vahepeal oli päris põnev kuulata. Kõik oma saladused lobisesid välja. Ja kui need otsa said, läksid sõbrannade omade kallale," muigas Joseph.

"Ei olnud nii!" kilkas Zooey pahaselt.

Joseph naeris lõbusalt - Zooeyt oli lihtsalt liiga kerge ära petta. "Muidugi mitte. Su kõnest oli raske aru saada," muigas mees. "Midagi beebi lalina ja purjus inimese vahepealset," kirjeldas Josh tüdruku sonimist.

"Sa oled nii loll," turtsatas Zooey ja istus diivanile venna kõrvale. Demonstrativselt ristas ta rinnal käed ja mossitas.

"Geenid, kallikene.. Geenid," muigas Joseph. Kuigi ta oli päris kindel, et Zooey oli perekonnas ajud pärinud.

Zooey ei teinud kuulmagi ja mossitas edasi.

"Kui sa mossitad, siis sa šokolaadi ei saa," sõnas Joseph kavalalt. See oli nimelt esimene asi, mis tal pähe tuli.

"Sul pole šokolaadi," mossitas Zooey edasi.

"Aga kui oleks, siis sa ei mossitaks enam?" uuris Joseph üht kulmu kergitades.

"Loll, sul polegi šokolaadi," turtsatas Zooey ja virutas Joshi õla pihta hoobi. Ta oli juba nii kindel, et saab soksi.

Joseph hakkas taas naerma. Vähemalt sai ta mossis näo korrakski ära kaotada. "No ma võin osta ju.." mainis mees.

Zooey vaatas oma suurte kurbade silmadega niikaua Joshile otsa, kuni ta silmad vesiseks muutusid.

Joseph tõsines sekundiga, tehes sellest muidugi omad järeldused. "Zooey, ära nuta nüüd.. Ma võin kohe ka minna ja osta ju."

Zooey põrnitses venda edasi, esimene pisar kukkus diivanile. Loomulikult ta ei nutnud tegelikult. Nii juhtus, kui ta kaua silmi ei pilgutanud.

"Palun ära nuta," sõnas Joseph juba kergelt paanikasse sattudes. Tavaliselt tüdruk küll sedasi ei nutnud. Ta lihtsalt istus seal praegu ju ja.. Nuttis..

Zooey turtsatas naerma. "Ma ei nutagi. See on mu silmade allergiline reaktsioon sinu passimise peale," lausus neidis. "Aga šokolaadi tahan ma küll," lausus Lily.