Nälga leevendamas

"Ma pole maniakaalselt organiseeritud," protesteeris Zooey. Ta ju polnud, talle lihtsalt ei meeldinud tundmatus kohas pea ees vette hüpata.

"Jajah.. Mida iganes sa ütled," muigas Joseph ja pani tühja klaasi kolksuga kandikule, hingates sügavalt sisse ja välja. "See oli hea," teatas mees lõpuks.

"Sul on alati hea, kui sa süüa saad," märkis neidis ja jõi oma tassi tühjaks.

"Ma olen mees. See on mu loomuses," sõnas Joseph tähtsalt. "Siin võiksid nüüd kuskil diivanid olla. Kerge uinak kuluks ära," arutles mees, vaadates sööklas ringi. Diivaneid ega tugitoole ta sealt küll ei leidnud, aga loota ju võis.

"Sul on oma korter, kus sul on oma voodi," märkis Zooey. Tüdruk sättis oma nõud kandikule ilusti.

"Ja see korter on ühtlasi ka liiga kaugel. Sinna jõudes on väsimus juba kadunud," sõnas Joseph ja muigas, nähes, mida tüdruk tegi. "Sa võid minu nõud ka korda sättida," lubas mees.

Zooey naeratas ja sättis ja oma veena nõud ilusti. Nüüd oli tema huulil rahulolev muje. "Aga siis teeme nii, et me lähme koolimaja peale jalutama ja sa unustad oma väsimuse üldse ära," lausus Lily täiesti kindlalt. Neidis vaatas veel korra laua üle. "Tead, ma arvan, et mulle hakkab siin koolis meeldima," naeratas ta.

Joseph naeris kergelt, kui õde tõepoolest ka tema nõudega mässama kukkus. Ta oli seda küll naljana mõelnud, aga olgu nii. "No okei.. Aga kui ma püstijalu magama jään, siis on see sinu vastutusel, et ma mõne pehme asemeni jõuaks," hoiatas mees püsti tõustes ja naeratas siis. "Ma väga loodan, et hakkab."

"Siis ma kolgin sind seni, kuni su uni kaob," naeratas Zooey lõbusalt ja tõusis samuti püsti. Neidis vaatas sööklas ringi. Nõud tuli vist lauale jätta, sest ta ei märganud kusagil kohta, kuhu neid viia.

"Aitäh, kallis õde. Ma armastan sind ka väga," naeris Joseph ja hakkas lauast eemale astuma, pöörates end siis Zooey poole ja kõndides selg ees edasi. "Tahad nõud veel enne minekut ära ka pesta äkki?"

Zooey võttis oma asjad ja saatis siis Joshile pahase pilgu. "Ma ei ütle sulle, kui sa vastu seina kõnnid," lausus ta. Ta järgnes oma vennale õel muje huulil.

"Sa ei peagi mulle ütlema, kui ma vastu seina kõnnin, õeke," naeris Joseph. "Soovitav oleks öelda ikka natuke enne."

"Ma ei ütle enne ka midagi," lausus Zooey kindlalt.

"Küll ma ise piisavalt tark olen, et ära tajun, millal sein.." alustas Joseph ja põrkaski siis muidugi seinaga kokku. "..tuleb."

Zooey naeris venna üle, nii, et tema suunurka tekkis väike põselohk. "Su tajumine on roostes vist," märkis tüdruk lõbusalt naeratades.

"See polnud aus. Ma rääkisin sinuga samal ajal," kiirustas Joseph end vabandustega kaitsma. "Üldsegi ei tohiks sa enda suure venna üle naerda. Ma võin su rõdult pea alaspidi alla ka riputada."

"Sa ei teeks seda," muigas Zooey kindlalt.

"Sa ei usu või?" naeris Joseph ja astus õe juurde, võttes tal ümbert kinni ja heites tüdruku üle õla. "Puhketoas on ka rõdu, eks?" uuris mees sööklauksest välja astudes.

"Ei ole!" kiljatas Zooey, kramlikult oma asjadest kinni hoides. Tegelikult polnud ta kindel.

"A no eks lähme siis ühikasse," sõnas Joseph muretult. "Natuke pikem maa on, aga sul on ju mugav, eks?"

"Christopher Joseph Dale, pane mind kohe maha," käskis Zooey pahaselt. Samas ta ei tahtnud hästi uskuda, et Josh selleks tegelikult ka võimeline on.

"Oioi, kohe täisnimi võeti kasutusele ja puha," naeris Joseph. "Mõtle positiivselt.. Sa ei pea enda väsinud jalgu kurnama. Pealegi oled sa lühike. Kui ma su jalgupidi alla riputan, venid ehk pikemaks."

"Sa oled nii õel," turtsatas Zooey. "Pane mind maha!" käskis ta. "Kohe!" lisas tüdruk.

"Kusskuss.. Ära püüa meile liigset tähelepanu nüüd," muigas Joseph ja sammus treppide juurde. "Nüüd võid veidi raputada saada," hoiatas mees trepist üles suundudes.

"Appi!" kisas Zooey üle koridori, lootes nii pääseda. "Sa oled kohutav, tead seda?" küsis tüdruk. Üks tüüp koridoris saatis nende poole veidra pilgu, aga raputas siis naerdes pead.