Sööklas sööki sonkimas

"Riskimine on lõbus ju. Pealegi.. Kes ei riski, see.. ee.. viskit ei joo," muigas Joseph Chrisile autoust avades. Nii tore oli vahepeal mees olla siiski.

"Oi, ma tänan sind," muigas Chris ja istus autosse, sikutades siis omale turvavöö peale.

"Palunpalun," naeris Josh ja istus ka ise autosse, keerates siis süüte sisse. Mees pani ka endale turvavöö peale ja keeras siis parklast välja. Korraks viis ta pilgu veel kellale ja pööras siis kooli väravatest välja.

Chris viis pilgu aknast välja, jälgides mööduvaid autosid ja maju. Huvitav, kas nad lähevadki geibaari?

Vaid kuskil kümne minuti pärast jõudis Joseph kohale ja sõitis autoga ühe suure hoone all olevasse parklasse. Tegu oli siukse meelelahutuskeskusega, kus olid erinevad kinosaalid ja kontserdisaalid ja mis kõik veel. Josh ise teadis aga täpselt, kuhu minna. Mees jättis auto vabale kohale seisma ja ronis sõidukist välja.

Ka Chris väljus autost ja kortsutas hetkeks kulme. "No geibaar see nüüd küll pole," lausus ta.

"Sa jäidki uskuma mind?" naeris Josh. "Muidugi ei ole. Ega me võime hiljem geibaari ka minna," lohutas mees ja sammus liftide poole.

"Õel oled," muigas Chris ja järgnes Joshile.

"Ainult natukene. Ma liiga hea ka olla ei tohi. See poleks üldse nii lõbus," sõnas mees lifti astudes ja vajutas nupule, kus oli ilusas kirjas number viis.

Chris silmitses hetke Joshi kahtlevalt ja järgnes siis talle lifti.

Lift peatus õigel korrusel ja Joseph astus välja, noogutades kergelt seal samas laua taga istuvale turvamehele. Juba koridori oli trummide müdistamist kuulda ja kerge naeratus ilmus mehe huulile.

"Kuhu sa vead mind?" küsis Chris kulme kortsutades.

"Ma eksisin ära siia ükskord. Lõpetasin omadega siin. Siis kostus samasugune värk koridori. Ja mina olin muidugi uudishimulik ja läksin uurima," muigas Josh mööda koridori hääle suunas kõndides, jõudes viimaks selle lõppu. "Nad on suhteliselt värsked. Aga head," sõnas mees veel enne ukse avamist. Saal oli küll pime ent lava oli valgustatud ja seal mängiv bänd oli hästi näha. Kõik olid süvenenud enda instrumenti ja kuna tegu oli prooviga, ei hoolinud nad ka sellest mõnekümnest inimesest, kes saalis istusid ja nende iga liigutust jälgisid. Laval oli tavapärastele kitarristidele ja trummarile lisaks veel tsikk elektrilise viiuliga, kes parajasti oma soologa tuure üles keeras. Lauljat bändil polnud.

"Hmm," mõtiskles Chris ja silmitses laval toimuvat. Nad olid tõesti täitsa head. "Laulja paneb poppi?" küsis ta siis pilku Joshile viies.

"Neil polegi lauljat. Praegu teevad instrumentaalmuusikat ja üks kitarrist vahel pigistab mõned noodid välja," selgitas Joseph kerge muigega.

"Ja miks neil lauljat pole? Äkki nad tahavadki instrumentaali teha," avas Chris.

"Pole kedagi piisavalt võimekat leidnud veel," sõnas Joseph. No ta käis proove siiski päris tihti vaatamas ja bänd ikka vahel rääkis ka oma fännidega, kui aega sai. "Kahju iseenesest. Bänd on tugev, aga nad ei saa veel läbi murda, sest lauljat pole."

"Nad võivad ju instrumentaaliga ka läbi murda," arvas Chris. Ta jälgis laval toimuvat.

"No eks nad ise teavad, kuhu poole püüelda," sõnas Josh õlgu kehitades. "Ma tulen kohe tagasi," lausus mees kiirelt, kuuldes, et üks lugu lõppema hakkas. Ta sammus läbi saali lava juurde ja viipas viiuldajale, kutsudes tolle lähemale. Mees sosistas midagi naisele, mispeale viimane nõustuvalt noogutas ja siis teistega midagi rääkis, samas kui Josh rahulolevalt tagasi Chrisi juurde sammus. Enne kui ta sai ise midagi seletama hakata, kõlas üle saali 'Hurricane'.

Chris muigas. Ta ristas rinnal käed ja kuulas lugu. Mängisid paremini, kui tema vana bänd, pidi ta tõdema. "Ja nad mängivad kõike, mida sa neil mängida palud?" küsis ta muiates Joshilt. "Nende manager oled?"

"No.. Ma saan nendega läbi, nii et kui ma ilusti palun, siis paar soovilugu võtavad ikka. Pealegi ma mainisin, et sa viibid ka saalis," muigas Joseph. "veel mitte.. Kes teab, mis tulevikus kõik saada võib," vastas mees siis. Täitsa lahe oleks tegelikult ju.

Chris muigas. "Jaa, varsti on ajakirjanikud platsis ja siis on kuulujutte kõik kohad täis," lausus kutt muiates. Huvitav, miks Josh ta sinna vedas üldse? Hästi mängisid küll jah, aga mis siis? Natuke toores oli ka asi. Lihvimist vajas. Samas, paari kontsertiga saaks juba päris hea kogemuse.

"Nad ei ole sellised," sõnas Joseph kindlalt. "Sa ei taha liituda? Vanade aegade mälestuseks?" pakkus mees. Chris polnud siiski ammu bändiga laval esinenud ju.

Chris turtsatas. "Pole minu asi end neile peale suruda," lausus ta. Mis ajast ta nii tagasihoidlik oli?

"See ei oleks surumine. Ma usun, et nad oleksid väga meelitatud," sõnas Joseph, liikudes vaikselt lava poole. "Tule ikka," nurus mees.