Sööklas sööki sonkimas

"Ma pole nii ammu laulnud," protesteeris Chris, siiski lähemale astudes.

"Häälepaelad vast rooste ei lähe. Rääkida sa ju saad," muigas Josh, suundudes selg ees edasi lava poole.

"Rääkimine pole laulmine," ei jätnud Chris vigisemist. Ta polnud kindel, kas ta enam julgebki lavale minna. Mitte, et tal lavahirm oleks, lihtsalt. Äkki ta ei oskagi laulda enam.

"No siis jää vait ja mine laula. Sa oled selles parem nagunii," naeris Joseph.

Chris muigas. Nad olid päris lava ääres nüüd. Kutt viis pilgu laval seisvatele bändiliikmetele ja hammustas oma alahuult. Siis viis ta pilgu tagasi Joshile.

"Kannan su trepist üles nüüd?" muigas Joseph.
-"Ma võin seda teha!" pakkus basskitarrist kohe, huulil siiski lõbus muie.

Chris põrnitses Joshi ja ohkas siis kergelt, sörkides trepist üles. "Me pidime baari minema," tuletas ta kutile meelde.

"Küll jõuab," lubas Joseph muiates ja liikus tooliridade vahel edasi, leides endale suhteliselt saali keskel koha.

"Mida teeme siis?" küsis ta bändi poole pöördudes. Nad arutasid veidi sosinal, mida mängida, ja hakkasid siis peagi mängima "Night of the hunter'it".

Joseph nõjatus istekohal ettepoole, jälgides huviga Chrisi. Tegu oli siiski ühega ta lemmiklauludest.

Chris laulis enamusajast silmad kinni. Nii oli parem sõnu meelde tuletada ja muusikale keskenduda. Ta häälel polnud viga midagi. Nagu poleks vahepeal pausi teinudki.

Joseph naeratas endamisi, kuulates Chrisi mõnusat häält. Nähtavasti olid kõik saalisistujad sama lummatud, sest esialgu oli saalis täielik vaikus ja siis hüüdis keegi "You rock!" mispeale kogu rahvas rohkem kaasa elama hakkas.

Chris laulis loo lõpuni ja muigas siis endamisi. "Lähme baari nüüd?" küsis ta Joshilt.

Vahepeal oli nii mõnigi uudishimulik veel saali juurde tulnud ja loo lõppedes aplodeerisid kõik päris elavalt. Joseph kõndis tagasi lava juurde, lõbus muie huulil. "No lähme," sõnas ta nõustuvalt.

Keegi bändiliikmetest andis Chrisile oma telefoninumbri ja Chris hüppas lavalt alla, maandudes Joshi kõrval. "Lähme," noogutas ta.