Sööklas sööki sonkimas

Chris oli viimaks haiglast minema pekstud. Op oli kõik normaalselt läinud, aga nüüd oli see perjood, kus Ryani keha ei pruukinud kopse omaks võtta. Seega tegelikult polnud Chrisil ei mingisugust tuju ega isu, aga ta teadis, et peab sundima end sööma. Sellele vaatamata olid ta mõtted millelgi halval ja ta sonkis tujutult kahvliga oma spagettides.

Joseph sammus, nagu harjumuseks saanud, pärast puhketoa külastamist sööklasse. See oli tema hommikuseks rutiiniks kujunenud - kõigepealt värsked uudised ja siis hommikusöök. Kuigi seekord näitas kell juba hilist lõunatundi, sest mees oli pool ööd üleval passinud ja alles hommikul magama jäänud. Igatahes võttis ta endale tassi kohvi ja omleti ning vaatas siis sööklas ringi. Hetke kõheldes, sammus ta Chrisi juurde ja võttis sõnagi lausumata mehe vastas istet, rüübates siis enda tassist lonksu.

Chris tõstis korra pead, märgates enda vastas Joshi. Seda ta poleks küll osanud oodata. Ta tundis end nii süüdi selles, mis ta Joshile tegi ja nüüd oli Ryan ka tema pärast haiglas. Chris oli viimasel ajal nii liimist lahti ja emotsionaalne, et ta ei saanud sinna midagi parata, kui nüüd üks pisar mööda ta põske alla libises ja taldrikusse kukkus. Ta poleks nagunii süüa suutnud.

Joseph silmitses Chrisi ja jälgis siis ka pisara teekonda taldrikusse. Endiselt vaikides tõusis ta ja võttis istet mehe kõrval, pannes käe talle ümber. "Ryaniga saab kõik korda. Tal kogu sellest kaklemisest juba terasribid ja puha siiski," sõnas Josh vaikselt.

Chris ohkas ja raputas pead. "Asi pole üldse ribides," pomises ta. "Ma rikun koguaeg kõik ära," lisas kutt mornilt. Ta rikkus Joshi ja enda suhted ära ja nüüd Ryan oli haiglas. Ta oli kohutav inimene, kes külvas õnnetust.

"Siis oleks aeg kõike korda ajama hakata," pakkus Joseph. "Ja ära ütle, et sa ei saa või ei oska. Ma tean, et saad."

"Ma püüdsin, aga sa tõukasid mu eemale ja siis ma enam ei julenud," tunnistas Chris ja vaatas Joshile silma. Kurat, kui hea oli mehe läheduses jälle olla.

"Mul oli lihtsalt aega vaja," sõnas Josh veidi vabandavalt, vaadates samuti Chrisi silmadesse. Need olid endiselt nii lummavad.. Joseph viis pilgu kiirelt mujale. Samasse lõksu ta küll kaks korda langeda ei tahtnud.

Chris ohkas. "Saame me nüüd läbi jälle?" küsis ta kahtlevalt.

"Kui sa tahad, et me saaksime, siis ikka, jah.." sõnas Joseph ja sirutas käe üle laua, haarates enda kohvitassi.

"Jah, tahan," noogutas Chris ja silmitses Joshi näojooni.

"Siis me saame läbi," kinnitas Joseph, sikutades nüüd ka taldriku enda nina alla. Mees võttis käe Chrisi ümbert ära ja rüüpas kohvist uue lonksu, vahtides tassi veidi mõtlikult. Kuradi keeruliseks oli ta elu ikka läinud.

Chris noogutas ja lükkas oma taldriku eemale. Ta igatses Ryanit ja kogu südamest kartis mehe pärast. Äkki ta ikka peaks haiglas olema. Savi, et ta välja peksti sealt just.

"Sa peaksid sööma," mainis Joseph. Kah ütleja.. Endal tal ka mingit isu polnud. Kurat, peaks Joshua üles otsima. Talle kuluks tõsiselt ära praegu kedagi oimetuks keppida. Või lasta end oimetuks keppida.. Jaa..

"Mul pole isu," pomises Chris ja vaatas aknast välja. Mõnus talveilm.

"Jeah.." sõnas Josh enda omletti põrnitsedes, viies pilgu viimaks tagasi Chrisile. Kuradi hea saagi lasi käest ikka..

Chris viis oma pilgu Joshile, kui tajus kuti pilku endal. "Kuidas sul läheb?" küsis ta äkki. Seal sööklas oli pagana palav ikka.

"Sitasti," tunnistas Josh. No ta oli vähemalt aus. "Võibolla mitte nii hullusti ka.. Aga ma mässin end igasugu jamadesse ja kui mina ei mässi, siis mässib keegi teine ja mina olen ikkagi keerulises olukorras."

"Tahad rääkida?" küsis Chris Joshi poole vaadates.

"Pole minu asi rääkida. Kunagi hiljem ehk," sõnas Josh ohates. Oleks tahtnud küll, jaa. Kergem oleks olnud. Aga noh.. Kogu toimunu polnud ainult tema vastutada ja kui jutud vale inimese kõrvu kostuksid, saaksid paljud inimesed haiget.

Chris noogutas. Polnud tema asi pärida ka tegelikult. Ta toetas oma käed lauale ja viis pilgu jälle aknast välja.

"Aga sinul? Kuidas sul muidu läheb? Peale selle kogu.. Ryani asja," uuris Josh. "Sa pidavat mingit filmi tegema siin?"

"Praegu on paus sellest," lausus Chris. "Ma ei tea kuidas olukord on. Segane," lausus ta.

"Aga ikkagi hea ju, et sa millegagi tegeleda saad ja värki," sõnas Joseph, tahtmata päris otse ka välja öelda, et tal on lihtsalt hea meel, et Chrisil pole nii palju aega tablette õgida.

Chris noogutas ja viis pilgu oma mustaks lakitud küüntele. Paus või mitte, ta pidi ikka välja nägema nagu rokkar. Mis ta ju põhimõtteliselt oligi. "Ei, film on okei selles suhtes," lausus ta viimaks, et Joshile ei jääks muljet, nagu talle ei meeldiks seda filmi teha. Ikka meeldis ju.