Täiesti tavaline

"Jäta, Chris," käratas Ryan ja tormas Joshi juurde ning virutas talle mitu korda rusikaga näkku ja siis kogu jõust kolmnurka.

Chrisi hing jäi kinni, sekundiks ta tardus, teadmata, mida teha. Kuidas Zooey nii rahulik olla suutis? Kutt tormas Ryani juurde, ta teadis, et ta võib ise ka tappa saada, aga parem nad laiali kiskuda, kui neil kakelda lasta. "Ryan rahune!" käskis ta kutti Joshist eemale tõugates. Ta jäi nende kahe vahele, mõlema poole küljega.

Joseph jõudis vaevu reageerida ja suutis löökidest vaid ühe ära tõrjuda, vajudes siis põlvili. Hingata oli valu tõttu pea võimatu, aga mees proovis end siiski püsti ajada. Ta ei saanud niisama lihtsalt alla anda.

"Ära sega end siia," sisistas Chris ja läks uuesti Joshi juurde, kuid ei löönud veel.

"Lõpeta Ryan!" käratas Chris juba ärritudes.

Joseph suutis lõpuks püsti tõusta ja hoidis ühe käega rindkere ümbert kinni, püüdes ka hingata. Mees tõstis pilgu ja põrnitses Ryanit mõnevõrra tuimal ilmel. Hoobid olid ta mõtlemise veidi sassi löönud ja kuigi Josh oli rohkem kui ärritunud, mõjus tuim valu ja mitte hingamine uimastavana.

Ryan vaatas Chrisi ilmel, nagu poleks ta noormeest kunagi kohanud, kuid siis lõi pilt selgeks. Ta astus Chrisi poole "Anna andeks," sõnas ta murduval häälel ja vaatas siis korraks Joshi. Mis just toimunud oli?

Chris hingas kergendatult ja põimis oma käed kallistuseks ümber Ryani kaela. Ta sai hakkama. Ryan rahunes. Chris tõmbus siis kutist eemale ja viis valusa pilgu Joshile. Mida nüüd teha? "Said sa väga viga?" küsis ta huulde hammustades. Ta ei julgenud Ryani kõrvalt lahkuda.

"Jään ellu," sõnas Joseph vaikselt ja suundus tagasi diivani poole. Ilmselgelt oli neil kahel ilma tematagi piisavalt lõbus.

"Chris, ma ei saa nii. Mina tegin juba oma valiku ja nüüd on sinu kord," sõnas Ryan tõsiselt ja astus sammukese noormehest eemale.

Chris vaatas Joshi poole ja siis Ryani poole. Ta pidi valima? Nende kahe vahel? "Aga?" küsis ta Ryanile otsa taadates.

Joseph vajus diivanile ja oiatas vaikselt, leides viimaks aega, et käega üle verise huule tõmmata. Pidi ikka näkku lööma.. Zooey hakkas raudselt muretsema. Josh sulges silmad, tahtmata Chrisi vastust kuulata. Nüüd alles hakkas ta kartma..

"Ma ei suuda taluda teist kutti sinu kõrval, Chris." seletas Ryan tõsiselt "Ma lõpetasin kõik suhted Zooeyga, sest ma tahan sinuga olla,"

Chris ohkas. Ta pidi seda tegema kohe? Siin? Chrisi hingamine kiirenes, ta hääl hakkas värisema. Ta vaatas kord Chrisi ja siis Chrisile otsa. "Anna andeks," sosistas ta Joshile ja liibus siis Ryani vastu, pannes oma käe talle ümber. "Mina tahan sinuga olla," sõnas ta kindlalt ja vaatas mehele otsa.

OT: We have a mindfuck here.

Joseph raputas vaikselt pead.. Ta lihtsalt ei uskunud, et kõik oli jälle persse läinud. Jälle oli tal õigus.. "Sa ei saa nii," sõnas mees vaikselt. Kas üldse enam oli mõtet? Ta oli kõik võimalused nagunii kaotanud.

Ryan naeratas pisut mõrult ja suudles Chrisi "Aitäh," sosistas ta siis.

"Ma... anna andeks," palus Chris veelkord.

OT: Mul on nii pohhui, hullemaks ma nagunii midagi teha enam ei saa


Joseph ajas end püsti, hoides endiselt hapnikuga pisut tagasi. Võimalikult rahulikult sammus ta Chrisi ja Ryani juurde, kuigi mehe värisevatest kätest oli aru saada, et ta oli närvis ja tahtis sealt lihtsalt minema saada. "Sa tegid vale valiku. Ja mind ei huvita, kui ma selle eest nüüd jälle peksa saan.. Ma hoolin sinust ja ma tahan sinuga olla ja kui sellest sulle ei piisa, siis ma ei tea, mida rohkemat teha. Ja ma olin valmis üks kordki laskma endal kellestki hoolida.." lausus mees endiselt väääga rahulikult. "Kui see on sinu valik, siis palun tea, et ma ei saa.. Leppida. Ära mingit sõprust looda," sõnas Josh ja sammus siis puhketoa ukse juurde.

"Josh, palun. Mul on ju ka raske," lausus Chris. Chris haaras enda ümbert kinni. Valus oli hingata. Ta vajus põlvili põrandale. Kust kurat kogu see valu tuli? "Ma ei tahtnud, et nii läheks. Ma ei tahtnud ju. Aga ma ei saa teisiti, palun saa must aru," anus Chris Joshi. Oleks ta pisut vähem mees olnud, oleks ta nüüd nutma hakanud, aga ta lihtsalt ei tundnud pisaraid. Valus oli hingata, rääkida, süda tagus rinnus valusasti, aga pisaraid polnud.

"Sul on raske? Sina ei ole see, kelle kõik lootused praegu purustati. Sina saad õnnelikult oma kuradi Ryaniga edasi elada," käratas Joseph. Ta polnud vihane.. Ta oli löödud. "Ma ei taha aru saada," lausus mees ja väljus ruumist. Ta ei tahtnud näha, kuidas Ryan Chrisi lohutama ruttab. See ajas tal südame pahaks.

Chris ahmis õhku ja värises. Ta hoidis ikka veel enda ümbert kinni ja tal oli ikka veel valus.

Joseph kõndis lihtsalt minema. Teda ei huvitanud verine nägu ja valutavad ribid. Ega ka vastutulevate inimeste pilgud. Ta tahtis lihtsalt ära, et mitte kunagi enam neid kaht koos näha. Mitte kunagi.

Ryan kükitas Chrisi kõrvale "Kallis, mis sul viga on!?" hüüdis ta ja võttis taskust telefoni, et kiirabisse helistada..Jälle.

"Ma lihtsalt..." ahmis Chris õhku, "Josh... ja..sina...ja see kõik," pomises kutt Ryanile silma vaadates.

Selle asemel, et kiirabisse helistada, viskas Ryan telefoni maha ja haaras Chrisi pea endale sülle "Rahune," sõnas ta ja hakkas siis ümisema seda viisikest, mida Chris talle haiglas laulnud oli.