Täiesti tavaline

Chris seisis raamatukogus akna all ja vaatas aknast välja lumist parki. Mehel olid jalas tavalisest tavalisemad ketsid, teksad ja hall pusa. Mitte miski tema juures ei viidanud ta rokkilikule imagole. Kutt oli käed rinnal ristanud ja tema ilme oli tõsine. Homme hakkasid filmivõtted ja see pani mehe kogu selle asja peale tõsiselt mõtlema. Kas ta saab sellega hakkama? Viimasel ajal oli ta väga ebastabiilne. Mis siis saab, kui ta läbi kukub.
Chris ei teinud välja ümbritsevatest inimestest. Ta keskendus vaid sellele, mida aknast nägi ja õigupoolest polnud seal väga midagi, mida vaadata. Park oli lume alla mattunud ja rahulik. Isegi linde polnud seal kusagil näha.

Taas oli Joseph tulnud raamatukokku, et tänasedki lehed läbi lugeda. Tegu oli lihtsalt harjumusega, mida ta järjekindlalt täitis. Pealegi meeldis talle asjadega kursis olla. Pilku üle ruumi lastes märkas ta ühe akna juures tuttavat kuju ja kõhkles hetke, suundudes siiski Chrisi juurde. Josh hiilis mehele selja tagant ligi ja pani käed talle ümber, vajutades mehe põsele musi.

Chris ohkas, ta pani oma käes Joshi kätele ja langetas oma pilgu. Mees toetus õrnalt Josephi kehale, nii oli hea. "Hei," sosistas ta.

"Mis sa ohkad?" küsis Joseph veidi murelikult ja toetas siis lõua õrnalt mehe õlale, viies enda pilgu aknast välja.

"Väsinud olen," sõnas Chris. Ta sulges silmad ja ümises vaikselt midagi.

"Unetu öö?" küsis Joseph endalegi märkamatult veidi kibestunud toonil, mõte koheselt Ryanile liikumas. Kuuldes aga Chrisi üminat, ilmus naeratus taas mehe huulile.

"Ma ei saa nagunii kunagi magada, sa tead seda," lausus Chris üminat katkestades. Ta silmad olid ikka suletud.

Joseph vaikis mõnda aega, mõeldes, kas ikka peaks tema see olema, kes Chrisile kõik ära räägib. Samas oli võimalus, et mees on pärast ta peale pahane, kui teada saab, et Josh juba teadis ju.. "Chris kuule.." alustas mees vaikselt. "See su kutt.. On Ryan, eks?"

"Mhmh," noogutas Chris ja hakas ümisema jälle.

"Ja kas sa seda ka teadsid, et ta samal ajal mu õde ära kasutas, kui ta sinuga koos oli..?" küsis Joseph vaikselt ja hammustas siis huulde.

"Kasutas ära?" küsis Chris ümina katkestades ja silmad avades. No ta teadis, et Ryan Zooey'ga tutvunud oli, aga et kohe ära kasutas.

"Magas temaga. Ja siis ei võtnud enam ühendust," selgitas Joseph. "Ja siis julges veel ärrituda, kui Zooey rääkis, et ta sind suudles.."

Chris ohkas ja viis pilgu maha: "mina aelen ka ringi ju." Tegelikult õiges suhtes nii vist olla ei tohiks.

"Jeah.. No ma arvasingi, et sa teda kaitsma hakkad," sõnas Joseph pisut pettunult.

"Mul pole õigust ärrituda, kui ma ise veel hullem olen," sõnas Chris. Ta vaatas taas aknast välja.

"Ja sa pole isegi kurb, et ta nii teeb?" küsis Joseph kulme kortsutades, tõmbudes pisut eemale.

See tegi haiget küll, Chris vaatas maha. "Mul pole seda õigust," lausus ta vaikselt.

"On ju! Kui ta sinust hooliks, siis ta ei teeks ju nii. Kui ta mu õest hoolinud oleks, ei teeks ta nii," sõnas Joseph ärritudes, unustades mugavalt, mida ta ise Chrisile tegi.

Chris vaikis ja põrnitses põrandat. Ehk ta oligi loll, et ta lasi endale nii teha, aga no mis ta teha sai. Ta ei saanud ju Ryanit ketti panna või midagi.

"Miks sa teed endale nii.." sõnas Joseph vaikselt, teadmata isegi, kas ta seda küsimusena mõtles.

"Mismoodi?" küsis Chris vaikselt, nagu poleks ta küsimust mõistnud.

"Lased teistel endale haiget teha. Eriti praegu, kui sa vajad kedagi, kes sulle toeks oleks, mitte ringi tõmbaks," sõnas Joseph pahaselt.

Chris ohkas sügavalt. Ta ei osanud sellele vastata. "Võib-olla, kui ma lasen endale nii teha... siis mul on keegigi," lausus ta.

Joseph hingas sügavalt sisse ja vaikis hetke. Kõlas täitsa nagu mees ise ju.. "Mina ei teeks sulle haiget," sõnas Josh vaikselt ja sulges siis silmad. Tore.. Nüüd ta juba praktiliselt anus.

Chris hammustas oma alahuult. "Ryanil on midagi, mida ma vajan," sosistas ta.