Haavu lakkumas

Amanda istus mehe kõrvale ja noogutas siis nõustuvalt. Kuhu mujale neil ikka minna oleks. Brooklyni silla alla lällama? Vaevalt.

Chris andis taksojuhile koolimaja aadressi ja pöördus siis taas Amanda poole. "Oma väikse peo," kordas ta kavalalt ja libistas sõrmega mööda neiu kaela allapoole.

Amanda naeris kergelt - see tunne oli ühtaegu kõdi ja samas nii hea. Pealegi olid Chrisi käed oluliselt külmemad kui neiu nahk.

Chris naeratas, takso peatus akadeemia ees ja noormees maksis takso arve.

Amanda astus taksost välja ja viis pilgu pimedale akadeemiahoonele. Tema silma ei jäänud küll ükski valgustatud aken.

Chris astus sisse väravatest, mis olid lukustamata. Ta oli enne seda haaranud Amanda käest.

Amanda kõndis mehe kõrval väravatest sisse, olles Chrisile võimalikult lähedal. Kell oli siiski päris palju ja väljas oli üpris külm.

Chris lasi tüdruku käest lahti ja pani selle talle ümber. Tal oli endiselt naljakas olla.

Amanda naeratas rahulolevalt ja pani ka enda käe Chrisile ümber, viies pilgu vahepeal mehele.

Chris muigas. "Tead, et siin on igalpool kaamerad ja me jääme haledalt vahele praegu?" küsis Chris.

Amanda tõsines hetkega ja vaatas ringi, kuid pimedas ei näinud tema küll midagi. "Kas meil tuleb nüüd jamasid?" uuris tüdruk murelikult.

"Mina ei tea," muigas Chris. "Ütleme, et me käisime restos söömas ja meil läks veidi kauem, kui plaanitud. Vähemalt me tulime akadeemiasse tagasi. Mis sa arvad, kas ülejäänud peolised jõuavad siia tagasi?" seletas noormees.

"Arvatavasti mitte," muigas Amanda. Huvitav, kas neil juba pidu jätkus nagu midagi poleks juhtunudki?

"Ja kui, siis ikka väga lääpas olekus. Seega, direl on nendega tegemist ja meie oleme väljaspool tema ojektiivi," muigas Chris.

"Küll sul on kõik hästi planeeritud," naeris Amanda. Aga vähemalt sai ta nüüd rahulikult hingata. Tüdruk ei sattunud nimelt just tihti jamadesse.

"Ma lihtsalt mõtlen läbi asjad," muigas Chris.

"Täitsa imekspandav, et sa oma uimase peaga veel nii loogiliselt mõelda ka suudad," muigas Amanda.

"Ei ole," muigas Chris. "On sul aimu, kui mitme singli peale ma sellise uimase peaga tulnud olen?" küsis ta naerdes.

"Ma pakuks, et päris mitme?" naeris Amanda. "Sa oled nagu see kunstnik, kes täis peaga maalis."

"Tegelikult mitte ühtegi," naeris Chris. "Muusika on tõsine asi ja seda ei saa teha täispeaga," selgitas nooruk. "Vähemalt tõsiselt mitte," lisas ta.

"Mhh.. Sedasi ei tohi lollitada minuga," muigas Amanda. "No hea siis, et sa oma karjääri niigi tõsiselt võtad."

"See on kõige olulisem asi mu elus," selgitas Chris surmtõsiselt. "See on ainus asi, mis on tõeliselt minu oma ja mis mul on," lisas ta.

"Aga näitlemine? Kui oluline see on?" uuris Amanda laialt naeratades.

"Mitte nii," tunnistas Chris. "Need rollid, mis mul on olnud, olen ma saanud tänu oma muusikalisele karjäärile," selgitas nooruk ja avas neidisele koolimaja ukse.

"Aga tahaksid suuremates rollides ka mängida?" päris Amanda edasi ja astus siis koolimajja.