Haavu lakkumas

Amanda otsustas siiski traumatiiva kasuks ja kõndis Chrisiga sinna. Kahjuks või õnneks oli ta verine nägu piisav, et kaks arsti kohe nende juurde tormaks ja mehe ühe vaba voodini juhataks. Amandalt uuriti kohe, mis juhtunud oli, aga tüdruk vaikis, teadmata, mida ta öelda võib.

Chris mängis lolli, öeldes, et ta ei mäleta midagi ja kõik juhtus nii äkki. Oli näha, et vähemalt üks arst tundis ta ära. Amanda juhatati koridori ja Chris veeretati ülevaatus palatisse või mingisse sellisesse kohta, kus teda üle vaadati ja korda tehti. Ning kuigi arstid arvasid, et ta võiks sinna veel üheks päevaks jääda, selgitas Christopher neile, et ta pea ära minema ja nii kõndiski ta oma jalul koridori.

Amanda üritas küll arsti veenda, et ta võib sealsamas ka oodata, aga tüdruk lõpetas siiski koridoris. Edasi-tagasi sammudes mõtiskles ta endamisi, kas Ryan oli sinna samasse haiglasse toodud. Viimaks naases Chris ruumist ja Mandy sammus talle naeratades vastu. "Kuidas sul olla on?" uuris tüdruk esimese asjana.

"Uimane," vastas Chris muiates. "Aga teistmoodi uimane, nad andsid mingeid tablette," irvitas ta.

"Oijumal.." pomises Amanda vaikselt. Seda uimasust teadis ta küll. "Lähme ilusti tagasi ühikasse ja magama, eks?"

"Mhmh," noogutas Chris ja pani oma käe ümber neidise.

Amanda naeratas rahulolevalt ja pani ka enda käe ümber Chrisi, sammudes väljapääsu poole.

Chris väljus haiglast ja silmitses siis nõutult ümbrust. Temal polnud aimugi, kuidas nüüd edais toimida.

Amanda oli suhteliselt üllatunud, et ajakirjanikke veel haiglat piiramas polnud. Tüdruk viis pilgu Chrisile ja muigas siis kergelt, nähes mehe ilmet. Ta võttis taskust jälle telefoni ja helistas juba tuttavaks saanud numbrile, kutsudes takso.

Chris viis oma eksinud pilgu neidisele ja silmitses teda hoolikalt.

"Kindel ikka, et kõik korras on?" küsis Amanda telefoni tagasi taskusse pistes, jälgides Chrisi veidi kõhklevalt.

"Jaa," noogutas Chris agaralt. "Mul pole enam isegi valus. Minu poolest me võime isegi peole tagasi minna," muigas ta.

"Ja siis läheb rohu mõju üle ja sa piinled valudes," sõnas Amanda kulme kortsutades. "Kui palju nad sulle õigupoolest neid tablette andsid?"

"Ma ei tea," itsitas Chris. Võib-olla ühe, võib-olla kaks, aga ta oli enne nii palju seal hädaldanud, et ju neil hakkas tast kahju ja nad andsid talle midagi eriti kanget.

"Ma teadsin, et ma oleks pidanud sinna jääma," sõnas Amanda pigem endale, kui kellelegi teisele.

"Kuhu?" ei saanud Chris aru ja vaatas ringi.

"Sinna ülevaatusruumi. Ja vaatama, et nad sulle liiga palju rohtusid ei annaks, nagu nad tegid," selgitas Amanda.

"Nad ei andnud liiga palju," turtsatas Chris ja muigas siis.

"Sinul on lihtsalt liiga lõbus olla, et sellest aru saada," muigas Amanda. Takso jõudis ka viimaks kohale ja peatus nende ees.

"Aga lõbus on ju hea," muigas Chris.

"Seni, kuni sa päris taltsutamatuks ei muutu, on jah," nõustus Amanda taksoni sammudes, istudes autosse.

Ka Chris istus autosse: "seega, kuhu me läheme? Peole tagasi?"

"Sinu valik," sõnas Amanda õlgu kehitades. "Kui sa arvad tõesti, et sa vastu pead, siis minugipoolest."

"Ei, tegelt, lähme teeme oma peo. Seal üks tsikk oli punase peal," muigas Chris.

Amanda muigas kergelt, mõeldes Hannah'ile, keda Chris arvatavasti silmas pidas. "Teeme oma peo? Ma kahtlen, et see ühikas lubatud on," sõnas neiu, mõistmata, mida mees täpselt silmas pidas.