Once in a while..

Pay pidi Danny'ga nõustuma. Nii see oli. Külmetunud kummitus oli tõesti rohkem naljakas kui hirmus. Siis, järsku pööras ta ennast noormehe poole ning tegi näo, nagu hakkaks teda kohe sööma, mille peale ta jubedalt naerma turtsatas. Maha rahunenud, naeratas ta õrnalt. "Tead.. mul pole ammu nii lõbus olnud," sõnas ta.

Dan teeskles surmahirmu. Seejärel hakkas ta samuti valjusti naerma. Kui ka tema maha rahunes, naeratas ta Hannah'le. "Mul ka mitte, kui aus olla," sõnas ta.

Pay naeratas sõbralikult. "Siis on hästi.." lisas ta vaikselt. Mõni hetk kuulis ta arstikabineti poolt samme. Ilmselt hakkas arst lõunale minema.. või oli ta lihtsalt Hannah'i häält kuulnud, kuigi ta oli talle selgelt öelnud, et ta korteris ennast ravitseks. Kiirelt haaras ta Daniel'i käest ning tiris ta enda järel kiiruga treppidest üles.

Dan ei saanud küll aru, kelle eest Hannah põgeneb, kuid jooksis kaasa. "Mis see oli?" küsis ta muiates, kui nad olid seisma jäänud.

Hannah jälgis pingsalt, kuni arst lahkus. Õnneks ei tulnud ta nende poole ning Pay lasi ennast vastu seina toetama, ise vaikselt naerdes. "Arstikabinetist tulid sammud.. kuna ma olin viimane, kes seal käis ja kedagi teist ma sinna minemas ei näinud, tegin kohe eelduse, et arst tuleb. Ja ta käskis mul selgesõnaliselt korterisse minna ja ennast ravitseda ja ma ei viitsi kuulata seda jama, mis ta oleks ajama hakanud, kui ta mind seal all näinud oleks," seletas Hannah.

Dan naeris vaikselt. "Nii et sa peaksid tegelikult voodis tekikuhja all pikali olema?" küsis ta.

"mhm," mõmises Hannah, kergelt kaasa noogutades. "Ilusti voodis, paksu tekikuhja all ja kuuma teed jooma ja tablette sisse sööma," täiendas ta Dan'i nimekirja, mida ta praegu tegelikult tegema peaks ja väristas siis õlgu. Mitte, et tal külm oleks, vaid vastikusest.

Dan muigas ning haaras järsku Hannah'l ümbert kinni. Ilma vaevata tõstis ta neiu oma õlale, nii et neiu pea tema selja taga rippuma jäi, ning sõnas lõbusalt: "Siis sinna lähemegi."

Hannah kiljatas, kui Daniel ta üle õla tõstis. "EI TEE NII!!" protesteeriss ta valjuhäälselt. Käte ja jalgadega tagumisel poleks mõtet olnud. See poleks teda aidanud. Korraks käis tal isegi peast mõte läbi noormeest hammustama hakata, aga ilmselt poleks ka sellel mõtet olnud. Ja siis ta lasigi ennast lihtsalt lõdvaks ja oli ilusti paigal, kui nuuskamine välja arvata.

"Lähme koju ja teeme teed. Või kakaod. Ja ma mängin sulle ukulelet. Sobib?" küsis Dan.

"Ookei.." lausus ta vastumeelselt. "Tegelikult sa plaanid inimröövi.. sa ei vii mind korterisse, vaid kuskile mujale. Siis saadad mu vanematele, või vennale, kirja, et ma olen sinu käes ja nõuad lunaraha, eks.." ütles ta mõne aja pärast, ise oma idee peale naerdes. Alati, kui keegi teda vastumeelselt kuskile viis, tuli tal esimese asjana inimrööv meelde.

"Ma olen jumal, ma ei tee selliseid asju," vastas Dan solvumist teeseldes, suutmata naermist tagasi hoida.

"Just sellepärast teedki, et sa oled jumal ja karistada ei saa," muigas tütarlaps ning sulges silmad, kuid avas need peagi uuesti. Silmad kinni oli palju hullem, kui silmad lahti.

"Jumal on hea, Jumal ei tee sellised julmusi noorte neidudega," jäi Dan endale kindlaks.

"Nii tore," naeratas Payson. "Kuuule..Daniel James Lester, tulevane Peajumal.. pane mind maha. Palun.. ma luban, et ma kõnnin ilusti korterisse kaasa.. kuigi ma üldse ei taha.." lausus tütarlaps.

Dan naeris ja pani tüdruku põrandale. "Ma jälgin sind, ära isegi ürita jooksu pista," sõnas ta.

Kui Dan ta maha pani, sulges Hannah silmad ning hoidis kätega hetk tasakaalu. Pea käis jubedalt ringi. Kui kõik jälle normis oli, avas ta silmad ja naeratas noormehele. "Ma hästi julgen jooksi pista.. ma ei jõuaks kahte sammugi astuda kui sa mu jälle kinni püüaksid, eks.." muigas ta ning hakkas siis aeglaselt ühika poole sammuma.

"Just nii," sõnas Dan samuti muiates ning jätkas teed ühika poole.

"Sa oled kuri.." torises Hannah. "Mis kasu sa sellest saad, et sa mu ühikasse viid?" küsis ta, lootes ikkagi pääseda sellest, et ta ühikasse minema peab.

Pay nuuskas uuesti nina. Ta nägu oli isegi valgem kui varem. Kuigi ta kahtles, kas enam valgem annab olla. Ja värises ta ka. Jubedalt kohe. Ilmselt oli palavik tõusnud. See pani ta ainult naeratama. Tütarlaps ei poolda igasuguste tablettide sisseöömist.

Samal ajal, kui nad vaikuses kõndisid (Hannah ei julgenud lihtslt eriti protesteerida.. äkki Daniel viskab ta jälle üle õla), keerlesid ta peas paljud mõtted. Pay ei teadnud isegi täpselt, mida ta mõtleb.

ot: uus teema, äkki?

"Sa jääd veel haigemaks, kui sa mööda koolimaja ringi jalutad," ütles Dan muiates. "Ja siis hakkab mu südametunnistus mind piinama." Nad jõudsid kolmanda korteri ukse taha ning Dan lükkas selle lahti.

OT: Võid teha.

"Sinu südametunnistus hakkab piinama? Mille pärast?" küsis ta veidi üllatunult. Kui Dan korteriukse avas, astus Hannah sealt sisse ning läks siis neljandasse magamistuppa - enda magamistuppa. Ta võttis jalanõud jalast ja puges voodisse teki alla.

ot: ei viitsi

"Et ma sinuga koos ringi töllerdan ja sinu paranemise nimel midagi ette ei võta," vastas Dan muiates. "Teed või kakaod? Või mõni tekk veel?" küsis ta siis.

"Nii armas sinust," sõnas ta ning tõmbas teki ninani. Danny järgmistele küsimustele ta ei vastanud midagi. Ja siis tõmbas ta teki pealt ja hakkas kohvrites tuhnima.

"Mis nüüd?" küsis Dan, neidu huviga jälgides. "Teki all pidid olema ju."

"Otsin mürki," ütles ta automaatselt ja naeris siis kergelt. Kui ta leidis, mida otsis, naeratas Hannah võidrõõmsalt. Ta võttis selle kätte ning ronis tagasi teki alla. Kraadiklaas, oli see, mida Pay just hetk tagasi oli otsinud. "Sa pidid mulle ukulelet mängima.."