Once in a while..

Dan kergitas kelmikalt kulme. "Noor peajumal. Õpin ametit. Ainult ego taltsutamisega on raskusi," sõnas ta siis. "Ukulele? Selline pisike..." - ta näitas käte vahel oma pilli pikkust. "... nelja keelega pill. Nagu vähendatud kitarr, enam-vähem, aga kõlab ägedamalt."

"Ohho.. ma eeldan, et läbi tuvuste saan ma ikka taevasse, eksole. Patud mätsitakse ilusti kinni," lausus ta ning kergitas kulme. Hannah nuuskas uuesti nina. "Jumalaks olemist õpitakse? Ma arvasin, et selleks sünnitakse.. ja sul on ego taltsutamisega raskusi? Sa oled paganama huvitav.. peaks sõbrad tulnukad külla kutsuma. Teostavad mõned uuringud.." sõnas ta surmtõsiselt, naeru tagasi hoides. Kui Dan seletas, mis see ukulele on, noogutas ta. "Mulle ka kunagi mängid, eks.."

"Vaatame seda asja, võib-olla saame orgunnida," sõnas Dan muiates. "No, ilma geenideta pole õppimisest kasu," ütles ta itsitades. "Ja tulnukad võivad vabalt külla tulla, mul on kodus suur külalistetuba ja katusele saab maanduda," sõnas ta, samuti tõsiselt. "Vabalt võin mängida," sõnas ta lõpuks muiates.

"Võibolla.." turtsatas ta. Kuuldes, mida Daniel edasi rääkis, naeris ta vaikselt. "Sul on jumala-geenid? Tohohh.." lausus ta, tõusis püsti ja tegi sügava kummarduse. "Oo, üllas noor jumal!!" sõnas ta tõsiselt, istus siis tagasi pingile ja naeris veidi valjema häälega. "Ohh.. dvj.. väga hea. Ühikas ei julgeksi neid vastu võtta,"

"Muidugi, kõigil brittidel on," vastas Dan naerdes. "Kust sa pärit oled?" küsis ta siis.

Kuuldes, et kõikidel brittidel on jumala geenid, tegi ta imestunud näo. Veidike teeseldud. "Sa oled britt?" küsis ta järgmiseks. "Wales'st," vastas Hannah lühidalt mehe küsimusele.

"Otse Londonist," muigas Dan. "Wales? No, siis on sul ka geenid," sõnas ta naerdes. "Kas sa Walesi keelt oskad?"

"London, oo püha Londoon.." sõnas ta. Tegelikult kõlas see rohkem laulmise moodi. "Payson Powell - tulevane jumala käsilane (kellel on selja taga patud, aga sellest ei teha välja..) - see tulevane ajalehe artikkel," naeris Pay. Tundus, et Dan'i juuresolekul ei saanudki ilma naermiseta. Või oli see tingitud lihtsalt nende lollist ja küllaltki nonsence jutust. "Ei oska.." vastas ta mehe küsimusele. Ta on pärit küll Wales'st, aga keelt ta ei oska.

"Ma võin su oma paremaks käeks võtta, kui ma peajumalaks saan," sõnas Dan. "Walesi keel on õudne," lausus ta siis ning tõi kuuldavale miskit kõlas nagu "lllghwyllgnellgh" ja pidi walesi keel olema.

"See oleks sinust kena.." sõnas ta lühidalt. "Ma ei ütle, et see õudne on.. naabrid pidevalt rääkisid. Ma olen sellega harjunud," ütles ta sõbralikult ning naeris vaikselt, kuid Dan proovis walesi keelt rääkida.

Dani suust pääses veel üks "llfhlklglleyljhll" ning ta muigas. "Ma olen seda paar korda oma elus kuulnud, aga see tundub segasem kui hiina keel," sõnas ta.

Hannah naeris Dan'i üle ning nuuskas hetk hiljem uuesti nina. Järgmiseks maandus salvrätik prügikastis, mis seal lähedal oli ning Hannah võttis taskust uue. "Kuulilennuteetunneliluuk," vuristas Pay.

"Aiassadassaia," vastas Dan naerdes. Hannah ei näinud enam üldse nii haige ja kahvatu välja ning Danil oli selle üle päris hea meel.

Ja nüüd oli Hannah naermisest hingetu. Ta peaaegu, et ahmis õhku. Aga noh, see oli ju parem, kui nagu lumivalgeke pingil istuda, pahaselt põrnitseda ja koguaeg mõtleda, et ta haige on. "Läähme jalutama?" tegi ta mõne aja pärast ettepaneku, kuna enam istuda ei viitsinud.

"Lähme," sõnas Dan samuti naerdes ning tõusis püsti, Hannah't silmitsedes.

Hannah tõusis samuti, alguses kergelt tuikudes, sest pea käis kergelt ringi, aga kui ta mõni hetk kindlalt paigal oli seisnud ja pilfi fookusesse saanud, oli kõik jälle korras. Võinoh, peaaegu. "Ja kus me jalutame? Mööda kooli või õues?" küsis ta, jättes välja fatki, et ta silmnähtavalt haige oli. Terve inimene ei ole nii lumivalge ja väsinud silmadega. Pealegi ta kergelt värsises, aga teda see ei kõigutanud.

"Kui nüüd päris aus olla, siis me peaks sinu tuppa jalutama. Püsti olles oled sa jälle vampiiri moodi," sõnas Dan, nüüd juba tõsisemalt.

"Ei ole nii.." torises Hannah. "Ära riku lõbu ära.." lausus ta, kutsikasilmadega Danny't vaadates.

"Okei, kohe ei riku," sõnas Dan. "Kus toas sa elad?" küsis ta siis ikkagi. "Kui sa pikali kukud, tean ma vähemalt, kuhu sind tassida."

"Tore," naeratas ta võidurõõmsalt, kui Dan nõustus sellega, et nad toa poole ei jaluta. "Korter kolm, tuba neli.." vastas Hannah lühidalt. Ta ei hakanud küsima, kus noormees peatub. "Nii.. aga kus me siis ikkagi jalutame.. koolis või õues?"

Dan kergitas kulmu. Ta elas samas korteris, nii et leidmine ei tekita talle probleeme. "Kui aus olla, siis väljas on külm ja me peame nagunii korterisse minema, et riietuda. Aga kui sa värsket õhku tahad, võime välja ka minna."

Hannah jättis tähele panemata, et Dan ütles, et 'peame minema korterisse' mis ilmselgelt viitas sellele, et nad ühes korteris on. "Mina olen väga sobivalt riides, et õue minna.. aga ma ei taha, et sa haigeks jääksid.. seega jalutame mööda kooli ja hakkame kummitama?"

"Aga kummitame," sõnas Dan rõõmsameelselt.

Hannah naeratas rõõmsalt ning sirutas käed ette, sõrmi väristades ja tegi võimalikult kummituslikke hääli, välja tegemata sellest, et ta vahepeal kergelt köhis ja nina nuuskas.

"Külmetunud kummitus pole üldse nii õudne," sõnas Dan naerdes.