Once in a while..

Viimane kord, peo ajal, kui Hannah haiglast tagasi napilt riietatult peole läks, sai ta endale mingise viiruse. Nüüd oli tal palavik, mis oli küllaltki kõrge, köha ja nohu. Aga ta ei lasknud sellest ennast häirida. Ta käitus, nagu poleks ta mida vigagi, olenemata, et tal halb enesetunne oli ja näost prakitiselt lumivalge.

Ta oli mõni aeg üritanud haigusest ise võitu saada, kuid otsustas sellegipoolest lõpuks arsti poole pöörduda (ükskõik kui palju nad talle ka ei meeldiks). Jõudnud arstikabinetti, palus ta mingit külmetuserohtu. Ja nagu ikka, päriti, et mis tal täpsemalt on. Noh, eks ta siis seletas, et tal on palavik (mis on üsnagi kõrge) ja nõrk köha ja nohu. Ja oh seda peapesu, mis sealt tuli. Miks ta voodis sooja teki all ei ole jne jne. Pay oli sellega harjunud ning noogutas tuimalt arstile, lubades, et ta kohe-kohe ühikasse läheb ja voodisse ronib. Lõpuks rohu kätte saanud, neelas tütarlaps selle vastumeelselt alla ning väljus siis, nina nuusates, kabinetist.

Sellegipoolest ei teinud ta nii, nagu arstile öelnud oli - ta ei läinud ühikasse. Selle asemel valis ühe pingi rahulikumas kohas ja istus sinna, jalg üle põlve.

Jalas olid tal teksad, nagu enamjaolt ja seekord ilusti talvesaapad jalas, et mitte rohkem külmetada. Seljas oli pikkade varrukatega särk ning selle peale kõrge kaelusega jakk, mille lukk oli tõmmatud nii kinni kui võimalik, krae ninani ulatumas. Ja siis veel selle peal jope, samuti lukk ilusti kinni tõmmatud.

Ta kujutas ette venna või Eleanor'i nägu, kui nad teda siin istumas, ise täiesti haige, näevad. See ajas ta naerma. Samas, mõte, et kooliarst ta siit leiab ja ühikasse toimetab, pani ta õlgu väristama.

ot:kinni

Dan, olles oma kola ühikasse viinud ja natuke oma toas lakke vahtinud, otsustas jalutama minna, et koolimajaga natukenegi tutvuda. Ta oli suurema osa majast juba läbi käinud ning jõudis ühte koridori, kus ta juba olnud oli. See ei näinud enam päris samasugune välja nagu enne - ühel pingil istus tüdruk. Võib-olla naine. Dan, kelle arvates olid kooli koridorid uute sõprade leidmiseks parimad kohad (või siis mitte eriti), otsustas juhust kasutada ja tutvust sobitada. Ta astus neiule lähemale ning tervitas teda rõõmsameelselt.

Olenemata sellest, et ta haige oli, ei olnud ta rõõmus tuju kuskile kadunud. Sama hullumeelne nagu ennem.

Kui keegi teda tervitas, naeratas ta, olgugi, et seda näha polnud, sest jakikrae varjas naeratuse. "Heipaa.." sõnas Hannah rõõmsal toonil, toetades ennast vastu seina, nina uuesti taskurätikusse tühjaks nuusates.

"Talverõõmud?" küsis Dan neiu kõrvale istudes.

"Pigem teise inimese aitamise rõõmud," muigas Hannah. "Hannah Payson," lausus ta noormehele, nagu ikka, vaid kaks enda kolmest eesnimest.

Koridoris on küllaltki vaikne. Vähesed inimesed liikusid siin. Ilmselt olid enamus kuskil ühikas või väljas.

"Daniel James Lester," lausus Dan oma täisnime, aktsenti eriti rõhutades. "Sa oled kahvatu," sõnas ta siis.

"Täispikknimi?" küsis ta huvi pärast. Kuuldes, et noormes ütles, et ta kahvatu on, muigas ta omaette. "Täitsa nõustun sinuga.. kuigi ma pole peeglisse vaadanud. " sõnas ta sõbralikult. "Hakkasin vampiiriks," lisas Pay lõbusalt.

"Täispikk jah," sõnas Dan muiates. Neiu viimast lauset kuuldes teeskles ta õudust ning nihkus pingi teise otsa, Hannah'st võimalikult kaugele, suutmata muiet tagasi hoida.

Payson vaatas, kuidas Daniel reageeris sellele, et ta ütles ennast vampiiriks olevat. Hannah turtsatas naerma. "Ma olen hea vampiir. Toitun tüütutest. Kui sa tüütuks ei kavatse hakata, pole vaja mind karta," lausus tütarlaps muige saatel. "Ja.. sa ütlesid mulle oma täisnime, siis oleks aus, kui sa minu oma ka teaksid, eks? Hannah Kelsie Payson Powell..."

"Wow," ütles Dan muiates. "Ja ma arvasin, et mu täisnimi on pikk," lisas ta siis. Seejärel naeratas ta Hannah'le. "Proovin mitte tüütu olla," sõnas ta inglinäoga.

"Tegelikult ma arvan, et see nimi on endiselt lühike. Ma jumaldan pikki nimesid," muigas Payson. "Jee! Tubli poiss." lausus Hannah, kui Dan viimase lause ütles. Mõne aja pärast nuuskas ta uuesti nina. "Tegelikult ma arvan, et ma ei ole vampiirina üldse ohtlik. Praegu jagan ma pigem haigust, kui vampiiriks-olemist,"

"Kui sa ära minestad, võin ma sind su kirstuni tassida, et sa puhata ja magada saaksid," pakkus Dan muiates.

"Jaa.. ja siis saaksin ma kirstust tõusta nagu Dracula, teha mad-man naeru (ot: see mwhahaa) ja minna teisi sööma. Kõlab hästi," naeris Hannah. "Sa usud muidu vampiiridesse? Kui välja jätta see, et sa praegu ühega räägid.."

"Kuni tänaseni ei uskunud, aga sa näed tõesti vampiiri moodi välja," sõnas Dan naeru tagasi hoides.

"Aww.. nii armas sinust." muigas tütarlaps. Erinevalt paljudest, tundus Dan täitsa tore tüüp olevat. "Ja miks sa siis vampiiridesse ei usu.. või noh, uskunud?"

Dan naeratas laialt. Siis vajus ta mõttesse. "Ma ei tea... Nad tunduvad kuidagi ülepakutud ja väljamõeldud. Ja ma pole ühtegi asja kuulnud või lugenud, mis mind neisse uskuma paneks."

"Hämmastav," vastas ta lühidalt. "Ma olen vist ainuke omavanune, kes mingil määral neisse usub." lausus Pay kulme kergelt kortsutades. Ta uskus vampiiridesse. Kohe kindlasti, aga ta teadis, et neid olemas pole.

Dan naeris. "Selles pole midagi halba ju," sõnas ta.

"Seda küll," noogutas Hannah. Pay viis pilgu korraks mujale, kuid mõnigase vaikuse järel viis ta selle Daniel'e tagasi. "Mida sa siin õpid?" küsis ta, eeldades, et noormees käib samuti siin akadeemias.

"Muusikat põhialana, kunsti võtsin lisaalaks," sõnas Dan. "Ja sina?"

"Muusika põhi ja kirjandus lisa," vastas ta lühidalt. Tundus, et enamus, kellega ta kohtunud on, on valinud muusika üheks aineks.

"Üüü, muusikust vampiir," muigas Dan. "Mängid mingit pilli? Või pigem laulad?" küsis ta siis.

"Jaa.. muusikust vampiir.." muigas ta. "Mm.. mõlemat. Aga pigem laulan. Klaverit oskan ka, aga põhirõhk on laulmisel. Ja kuidas sinuga on?"

"Mängin klaverit nagu noor jumal ja laulan nagu ingel," vastas Dan itsitades. "Kitarri ja ukulelet mängin ka vahelduva eduga," lisas ta siis.

"Noor jumal, jah?" küsis ta. "Ma teadsin, et ma ei ole ainuke imelik.. ma mõtlen eriline. Ma olen vampiir ja sina noor jumal. Kelle või mille jumal sa oled?" küsis ta naerdes. "Selgee.. mis asi on ukulele?"