Treeningsaalis.

"No kui ma viimati kontrollisin, olid ikka päris korralikud lihased olemas. Üleöö tekkinud õllekõht hirmutab täiskasvanud meest ka," muigas Joseph, võttes vahepeal jääkoti neiu jala vastast ära. Liiga kaua külma peal hoida ka kasulik polnud. Tüdruku lause peale liikus Joshi pilk ta huultele ning mees muigas kavalalt. "Su huulte ravimise vastu poleks mul ka midagi," mainis Joseph.

Madison muigas. "Minumeelest oled sa alles poisike," sõnas ta lihtsalt norimise pärast. Polnud kahtlustki, et võõras noormees oli temast mõned aastad vanem, aga norida oli vahva. "No, võib-olla paneme ka selle siis kauba nimekirja, aga ainult juhul, kui see hinna sees on," muigas neiu nüüd ning sirutas oma haiget jalga.

"Sina oled ka ju," sõnas Joseph, hoides tagasi kiusatust neiule keelt näidata. Ja siis, mõistes, mida ta öelnud oli, hakkas mees naerma. "Plikake, tähendab. Sina poisike ei ole, ma loodan," muigas noormees ja pani jääkoti uuesti neiu pahkluule. "Jõulukampaania eripakkumine näiteks."

Madison hakkas naerma. "Jah, poisike olen," muigas ta ning pilgutas siis noormehele silma. "Aga sina ei saa iial teada, kes ma tegelikult olen," sõnas ta kavalalt ning naeratas siis. "Jõulukampaania kõlab suurepäraselt," sõnas neidis laia naeratusega ja võpatas, kui poiss jääkoti ta pahkluule asetas. "Aitad sa tihti niimoodi võõraid tüdrukuid?"

"Ära iial ütle iial," sõnas Joseph targalt ja tõmbas käe jääkotiga automaatselt tagasi, kui neiu võpatas. "Vabandust," pomises ta vaikselt, kuid pani jääkoti siiski tagasi, hoides õrnalt neiu jalast kinni. "Vahel ikka juhtun aitama jah," tunnistas Josh üpris ausalt, hakkamata miskit ilustama või end kiitma.

Madison naeris. "Olgu, oled tark poiss," sõnas ta muiates ning kehitas õlgu. "Ära vabanda," sõnas ta. "Sa ei ole süüdi, et ma nii külmakartlik olen," lisas neiu nüüd ning vaatas pea viltu poissi, kes teda nii toredasti aitas. "Sa oled hea poiss," sõnas neidis vaikselt.

"Aga mina tekitan sulle külma, nii et natuke olen mina ju ka süüdi," sõnas Joseph. "Pealegi.. Äkki olin mina su õnnetus maandumises ka süüdi. Märkasid mind ja ehmusid?" pakkus mees. Selle variandi peale ta varem tulnud polnudki, aga tegelikkuses oli see ju täitsa võimalik. "Parematel päevadel jah."

Madison turtsatas. "No olgu, ole süüdi, kui sa tahad," sõnas ta nüüd ning raputas siis kulmu kortsutades pead. "Ei, ma ei märganud sind enne, kui peale kukkumist. Alles siis purunes mu tantsumull ning ma märkasin sind," seletas neiu. Ta tõepoolest ei näinud poissi varem.

"Muidugi tahan. Siis mul tuleb paha poisi tunne peale," muigas Joseph. "Oot.. Purunes su tantsumull?" kordas mees turtsatades, võttes taas jääkoti ära. "Nii et ma pean lisaks pahkluule ja huultele veel miskit mulli ka parandama hakkama?"

"Kui see sulle tüli ei tee, siis jah," muigas Madison kavala ning inglinäo vahepealse ilmega. Seejärel hakkas ta naerma. "Ma ei tea küll, mida see kõik maksma läheb," sõnas ta nüüd kurvemalt, alahuulde hammustades.

"Siis läheb see sulle küll rohkem maksma tõesti," muigas Joseph ja viibutas siis ähvardavalt sõrmega. "Ei tekita mulle midagi lisatööd siin. Huuled torru," kamandas mees naeru tagasi hoides. Sedasi olid neiu huuled vähemalt ta hammastest eemal. Lihtne ja loogiline, eks?

Madison torutas nüüd huuli täpselt nii, nagu ta tahaks kellegile musi anda. Aga tüdruk oli sõnakuulelik ning tegi, mida ta elupäästja käskis. "Parem?" küsis ta ning pani oma huuled siis torru tagasi. "Aga ma ei tea, kas mul on üldse nii palju raha," sõnas neidis nüüd kavalalt. Tegelikult ta teadis, et noormees ei mõtle maksmise all raha... või vähemalt arvas seda teadvat.

Joseph uuris pisut neiu pahkluud, et kindlaks teha, ega paistetus tekkima ei hakka ning viis pilgu siis neiu huultele. "Nurud musi?" küsis ta kerge muigega, nõjatudes tütarlapsele lähemale. "Ära muretse. Küll me mingile kokkuleppele jõuame," sõnas Josh rahulikult.

Madison torutas huuli ikka edasi ning raputas siis pead, nähes nii välja nagu väike mossitav ning jonniv laps. "Ise sa ju käskisid huuli torutada," muigas ta ning naeratas siis. "Ma loodan ka, et jõuame," lisas neidis ning toetas nüüd küünarnukkidele. Lamamine hakkas vaikselt üle viskama juba.

Joseph naeris kergelt, kuna neiu meenutas tõesti pisikest last, mis tegelikult oli päris armas. "Käskisin? Ei mäleta.." luiskas mees. Endale omasel lollil kombel luges ta kõiki märke valesti ja pidas neiu asendimuutust väikeseks vihjeks. Josh toetas käe diivani seljatoele ja liikuski lähemale, suudeldes õrnalt neiu huuli.

"Käskisid!" protestis neiu nüüd ning oleks seda ilmselt jätkanud, kui noormees poleks teda suudelnud. Tüdruk suudles poissi küll vastu, kuid lõpetas selle kiirelt kavala muigega. "Mul on kaks küsimust - kas see on osa mu huulte parandamisest ning kas sa suudled tihti tüdrukuid, kelle nime sa ei tea? Sest mina tavaliselt ikka küsin enne noormeeste nime, kui neile suudeldes kaela kargan," küsis neidis nüüd ning kaval muide püsis ikka ta näol.

Joseph'i huulil oli samuti kerge muie, kui ta eemale tõmbus, jäädes siiski neiule üpris lähedale. "Jah ning oleneb," vastas ta korralikult ja sirutas siis käe neiu poole. "Mina olen Joseph, meeldiv tutvuda," naeris Josh.

Madison naeratas ning võttis Josephi käe. "Ja mina olen Madison, vägagi meeldiv tutvuda," sõnas ta ning surus enesekindlalt poisi kätt. Madison muigas nüüd ning jäi Josephit nüüd jälgima.

"Rõõm on minu poolel," sõnas Joseph viisakalt. "Ja nüüd, kus me enam võõrad pole.." lausus mees kavala muigega ja suudles neidu taas. Mis teha.. Madison lihtsalt mõjus talle sedasi.

Madison jõudis vaid muiata, kui Joseph teda juba uuesti suudles. Tüdruk toetas nüüd vaid ühele küünarnukile ning asetas oma käe poisi kuklale, et sealt sõrmed ta juustesse suunata, samal ajal õrnalt poissi edasi suudeldes.

Joseph toetus samuti vaid ühele käele, kuigi tema nii palju toetust ei vajanudki. Oli mees siiski vaid pisut Madison'i kohal kummargil. Tema teine käsi liikus neiu seljale, et teda endale piisavalt lähedal hoida.

Madison eemaldus Josephist. "Ai," sõnas ta. Jalg tegi valu. Tüdruku mossis nägu muutus kiirelt jällegi kavalaks muigeks ning ta suudles nüüd noormeest ise, muutudes suudlustega jõulisemaks, kui enne.

Selle ühe lühikese silbi peale jõudis Joseph'i kulm juba kortsu tõmbuda, kuid mehe ilme leebus, kui Madison'i huuled taas tema omad leidsid. Õige peatselt tõmbus ta aga ise eemale, suutmata muretunnet ajus piisavalt tahaplaanile lükata. "Jalg on väga valus?" uuris mees vaikselt. Ta oli Maddie'le piisavalt lähedal, et ilma häält tõstmata rääkida.

Madison raputas algul pead ning noogutas seejärel. Siis mõtles ta hetke ning kehitas õlgu. "Ma ei tea. Selline tuikav. On ja ei ole," sõnas ta ning kehitas uuesti õlgu. "Vahet ei ole," naeratas neiu nüüd vaikselt.

"No siis tegelikult ikkagi on," võttis Joseph lihtsalt neiu jutu kokku ja muigas siis kavalalt. "Vahet ei ole ehk jää vait ja suudle mind?" uuris mees Madison'i lause sügavamat tagamõtet ja tõmbus siis tagasi oma endisele kohale, haarates jääkoti uuesti kätte. "Ma tulin siia tööd tegema siiski," sõnas Josh asjalikult.