Treeningsaalis.

Treeningsaalis mängis muusika ning Madison tegi hoolega iseseisvaks trenniks soojendust. Kui ta oli soojaks saanud, alustas ta suvaliste lugude järgi improviseerimist. Kuna neiu oli lapsest saati tantsimisega tegelenud, oli ta selles väga hea. Liigutused olid loomulikud ja sujuvad, kuigi tüdruk improviseeris.

Joseph tuli parajasti muusikaklassist, kus ta klaverit harjutamas oli käinud. Koridorid olid tühjad ja vaiksed, kuid mida edasi ta kõndis, seda selgemalt hakkas kuskilt muusika kostuma. Tänu helikindlatele ustele oli muusika siiski liialt nõrk, et see teda häirinud oleks, kuid just piisavalt tugev, et huvi tekitada. Josh tegi kindlaks muusika lähtepunkti ja avas saaliukse, astudes ruumi. Ta oli oodanud mingit suurt rühma tantsijaid harjutamas näha, kuid silma torkas vaid üksainus neiu.

Madison oli muusikasse ja tantsimisse pühendunud ning ei märganud, kui uks avanes ning keegi saali astus. Neiu jätkas tantsimist, segades nii klassikalisi kui ka hip-hopi liigutusi. Peale ühte keerulisemat hüpet maandudes, ei suutnud ta siiski korralikult maanduda ning väänas oma parema jala õrnalt välja. Kiirelt istus Maddie keset saalipõrandat ning võttis tossu jalast. "Kurat," pomises ta ning tõstis nüüd oma pilgu ukse juures seisvale mehele.

Joseph lasi uksel vahepeal kinni vajuda ja toetas jala ja selja vastu seina, jäädes tüdrukut jälgima. Alles õnnetu hüppe peale otsustas ta end märgatavaks teha, kuigi tundus, et teda oli juba tähele pandud. "Said haiget?" küsis mees end seinast lahti tõugates, loivates rahulikult neiule lähemale.

Madison turtsatas. "Ei, niisama istun siin, keset saali põrandal maas ning hoian oma paistes pahkluust kinni," sarkasmitses ta ning tõmbas käega läbi lahtiste juuste. "Jah, ma sain haiget," sõnas neiu siis vaikselt. Raske oli tunnistada, et ka tema saab vahel haiget. Samas - noormees oli võõras... Tema ei teadnud ju, kui tugevana Maddie end paista lasi.

"Su pahkluu pole veel paistes, nii et teoreetiliselt kaisutad sa oma jalga," sõnas Joseph neiu kõrvale kükitades, kerge muie huulil. "Kas sulle siis ei õpetatud, et enne kui üldse millegi muu peale mõelda, tuleb kukkuda osata," noomis mees.

Madison muigas ning turtsatas ühekorraga. Jah, see on võimalik ning seda juhtus harva - Maddie keeles oli see varjatud tunnustusavaldus. "Ma ei tea, mis juhtus," nentis neiu vaikselt, peale pikka vaikust, mil ta mõtles, mida noormehele vastata. Tõepoolest - midagi taolist polnud kunagi Madisoniga varem juhtunud. Tüdruk üritas õrnalt oma jalga liigutada, kuid see oli liiga valuline ning tekitas neidise näole õrna grimassi. See oli esimene kord, kui ta kukkuda ei osanud. "Võib-olla peale seda, kui sa oled mind kusagile pehmele istuma aidanud ning jääd peale mu jalale pannud ning kui ma tänu su hoolitsusele terveks olen saanud, õpetad sa mulle kukkumist?" küsis neidis nüüd õrnalt muiates ning pööras oma näo jalalt mehele.

"Võib-olla," nõustus Joseph muiates. "Kui sa kenasti palumise selgeks oled õppinud ja kui sellest lõpuks minule ka mingit kasu on," lisas mees. "Tasuta ei saa tänapäeval midagi," sõnas Josh silma pilgutades ja tõusis siis, vaadates hetkeks saalis ringi. Diivaneid seal just polnud, samas oli puhkeruum vaid ümber nurga.

Noormees tõi Madisoni näole veidi laiema muige. "Jah, tasub mõtlemist. Samas - enne kaup, siis tasu," sõnas ta ning üritas end püsti aidata. See oli üsnagi võimatu, kuna ta ei saanud absoluutselt oma paremale jalale toetuda ning eriti ei julgenu ka. "Aga sa pead arvestama, et mu terveks saamisele võib kuluda päevi ning sa pead kõik need mu kõrval veetma," sõnas ta lõpuks, kui oli aru saanud, et omal jõul ta püsti ei saa.

"No siis peab tasu ikka pagana vägev olema, et ma su kõik need päevad välja kannataks," muigas Joseph ja tõstis neiu endale sülle, sammudes saaliukse poole. "Su asjad võivad praegu siia jääda," kinnitas mees hetkeks tagasi vaadates. Vaevalt, et kooli vahepeal mõni varas sisse murrab.

"Sellest räägime siis, kui ma kaubaga üldse rahule olen jäänud. Muidu kaeban su veel kohtusse... või midagi," sõnas Madison ning naeratas viivuks. Oma käed põimis ta ümber võõra noormehe kaela ning noogutas siis. Tal ei jäänudki saali midagi muud, peale veepudeli ja mõne plaadi ning nende kadumaminek poleks ka eriline maailmalõpp olnud.

"Oojaa.. See istung kujuneks küll huvitavaks. Sa kaebad mu kohtusse, sest ma päästsin su näljasurmast, mida sa liikumatult siin põrandal lebades kogema oleks pidanud," naeris Joseph ja avas saaliukse. "Raske arvata, kes võitjana välja tuleks," muigas mees ja võttis suuna puhketoa poole. Ta polnud kindel, kas seal kuskil jääd võiks leiduda, aga diivanid olid seal kindlasti.

Madison muigas... jällegi. "Loomulikult mina!" sõnas ta, öeldes nii, et tema tuleks sellest kohtuprotsessist võitjana välja. "Pole kahtlustki. Aga enne, kui üksteist kohtusse kaebame, üritame ikka kõiki kaubavahetuse reegleid järgida - lepime kokku, mis on vastutasu sinu hoolitsuse eest," sõnas neidis ning naeratas. Ei olnud just ebameeldiv olla kena noormehe süles. Õigupoolest oli see väga mõnus. Mad tundis end kui kuningakass.

"Nii kergelt sa nüüd küll ei pääse. Kui ma praegu sulle ütlen, mida ma vastu tahan, võid sa kauba katki jätta ju," sõnas Joseph kavalalt muiates. "Aga kui mina olen oma poole täitnud, pole sinul enam taganeda kuskile," lausus mees silma pilgutades. Ega Joshilgi midagi kangelastegude sooritamise vastu polnud. Eriti kui ta nendega juba esimesel päeval alustada sai. Mis saaks veel parem algus kooliaastale olla?

Madison turtsatas. Ega ta ei saanud kaupa pooleli jätta...Ükskõik mis vastutasuks ka oleks. Ta lihtsalt ei oleks suutnud saalipõrandal oodata, mil keegi sinna kiikama tuleb, või siis kusagile tsivilisatsiooni roomata. "Kaup ei jää katki, kuna sa oled hetkel mu jaoks asendamatu," sõnas Maddie. "Nii et võid rahulikult välja rääkida."

"Mis sa meelitad nüüd," naeris Joseph ja avas nüüd puhketoa ukse. Ta polnud sinna varem sattunud ja nüüd vaataski mees kõigepealt avas ruumis ringi. Mingisugune kohviaparaat seal küll oli, aga vaevalt, et selles jääd leidus. "Kannatlikkus on voorus," sõnas Josh neiut diivanile lebama asetades ja võttis selle nurgast ühe padja, pannes selle tüdruku haige jala alla.

"Ja minul see voorus puudub. Küll on mul aga igasuguseid teistsuguseid vahvaid vooruseid," muigas Madison ning lamas rahulikult, padi haige jala all pehmel diivanil. Tõepoolest - ilma selle printsita valgel hobusel oleks Maddie siiamaani veel tantsusaali põrandal valudes. Nüüd on ta vähemalt puhketoa diivanil hea seltskonnaga ning valudes.

"Millest ma hetke pärast põnevusega ka kuulaksin," sõnas Joseph. "Aga enne tuleb su jalale jääd tuua. Muidu see paistetabki üles nagu sa ennustasid," lausus mees agaralt. "Saad sa pool minutit ilma minuta hakkama või olen ma lausa nii asendamatu?"

Madison naeris ning vaatas kella oma käe peal. "Okei, aga sul on täpselt pool minutit aega," sõnas ta ning võttis kellaga justkui aega. Tegelikult polnud probleemi ilma noormeheta, kelle nime ta ei teadnud, mõned minutid siin olla.

"Ma usun, et fakt, et mul pole aimugi, kus söökla on, kujuneb nüüd vist pisukeseks probleemiks," muigas Joseph. "Aga kui pool minutit, siis pool minutit," sõnas mees end sirgu ajades ja viis pilgu siis ka enda käekellale, jälgides seda hetke. Ja täpselt siis, kui seier 12ne peale liikus, kadus Josh puhketoast.

Madison muigas. Noormees oli tore ning jalg valutas hullupööra. Maddie ohkas ning vaatas puhketoas ringi. Ta polnud seal varem käinud. Puhketuba oli suur ning hubane, piljardilaua ning arvutitega. Diivanid olid pehmed ning tuba ise oli ka üsna soe. Mad heitis pilgu käekellale ning seejärel puhketoa laele. Tüdruk sulges silmad.

Täpselt nelikümmend neli sekundit hiljem sadas Joseph puhketoa uksest sisse, näol õnnis naeratus ja käes jääkott, mida ta kergelt peopesas hüpitas. See asjandus oli piisavalt külm, et ta kätt muidu tuimaks muuta. "Ma olen täitsa vormist väljas," ohkas Joseph ühtlasi pahinal välja hingates.

Madison avas silmad ning naeris siis õrnalt noormehe üle. "Oled jap. Õllekõht ka ripub," sõnas ta muiates, käega õrnalt poisi treenitud keha poole viibates. Nelikümmend sekundit läks noormehel aega. "Sa pead mulle need üleliigsed kümme sekundit nüüd vist küll kompenseerima kuidagi," muigas Maddie ning sulges uuesti silmad. Jalg tegi valu.

"Tegelt?" küsis Joseph üllatunult, tõmmates enda särki ülespoole, et õllekõhu olemasolu kontrollida. Muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt, aga neidu õrritada oli ka tore. "Ära ehmata sedasi," muigas mees ja sammus siis diivani juurde. Ettevaatlikult tõstis ta neiu jalad üles, võttis padja alt ära ja sättis end ise sinna istuma. "See on väga külm nüüd, aga palun ära ehmata ja mulle viruta," naeris Josh ja asetas jääkoti õrnalt tüdruku haige pahkluu peale.

Madison noogutas agaralt, näitamaks, et tõepoolest on noormehel suur õllekõht, mis isegi läbi pluusi näha oli. "Sa ehmud nii kergelt?" küsis Maddie ning avas silmad, et siis enda jalgade juures istuvat meest vaadata. Tüdruk asetas ka oma teise jala nüüd noormehele sülle ning hammustas siis alahuulde. Tema ehmatas rohkem see, et poiss ta jalga katsub - see oli üks Maddie kiiksudest. Ta lihtsalt ei salli, kui tema jalgu katsutakse. Samas oli ka jääkott tõepoolest väga külm ning Maddie ohkas ja hammustas uuesti huulde. "Üritan mitte virutada, hammustan selle asemel oma huule lõhki hoopis," muigas ta kahe hammustuse vahel.