Getting serrious again

Zooey oli otse haiglast tulnud ja suundus kohe Willi kabineti. Ta hoidis pisaraid tagasi, siiani õnnestus see tall päris hästi. Kuid hirm ähvardas teda. Mis edasi saab? Mida ta oma vanematele ütleb? Tüdruk koputas kolm korda uksele ja sadas siis kabineti sisse. "Me peame rääkima," vuristas ta.

Will rääkis parajasti telefoniga ja tõstes koputust kuuldes automaatselt ühe sõrme, märgiks, et tulija ootaks. Siis aga märkas ta Zooeyt ja langetas käe, pomisedes telefonitorusse midagi sele kohta, et helistab millalgi tagasi. Will lõpetas kõne ja tõusis, sammudes ümber laua Zooey juurde. "Mis lahti?" uuris mees murelikult.

Tüdruk hingas sügavalt sisse ja viskas oma käekoti toolile. Ta astus mehest eemale, hakates siis vuristama. "Ma pole muidu üldse selline tüdruk, aga Ryan on nii kuum kutt ja ma ei suutnud talle vastu panna ja siis me magasime. Ja siis ta jättis mu maha, Chrisi pärast ja siis meie olime koos ja magasime ja ma olin nii segaduses vahepeal. Ja siis mul hakkas väga halb ja peapööritused ja ma tegin testi. No, igaks juhuks ja siis selguski see, et ma olen rase ja ma arvasin, et see on Ryani laps ja ma rääkisin talle, aga ta läks nii endast välja ja siis oli see autoavarii ja nüüd ta on haiglas suremas ja ma lasin testi teha, sest mina ka ei tea ju ja Ryan polegi mu lapse isa ja see tähendab, et sina oled ja ma ei tea, mis nüüd saab, sest mitte keegi ei tea seda ja ma kardan nii kohutavalt ega tea mida teha ja ma vist juba ütlesin, et ma ei tea, mida teha." Zooey vuristas nii kiirelt, et tal hakkas sellest endal pea ringi käima. Loodetavasti sai Will ta jutust aru, sest uuesti ta küll vuristama ei kavatsenud hakata.

See sügav hingetõmme küll hea märk polnud.. Vähemalt Willi muutis see väga ettevaatlikuks edasise suhtes. Juba kõige esimese lause peale tõmbus mehe kulm kortsu. Ryan? See sama, kes Chrisile kallale läks? Kurat, sellise närvikavaga meest ta küll Zooey lähedale ei tahtnud. Kuuldes, aga, et Zooey rase on.. Noh.. Willi ilme muutus kergelt jahmunuks. Mees astus sammukese tahapoole, et end laua vastu toetada. Rahulikult üritas ta kogu Zooey juttu läbi mõelda, aga pähe kerkis koguaeg ainult üks mõte - ta on kooli direktor, kes suutis ühe enda õpilastest rasedaks teha. Oh. Fuck.
"Sa.. Kindel ikka?" küsis William käega läbi juuste tõmmates, mõistes kohe, kui rumal see küsimus oli. Zooey tegi ju mitu testi ja puha.. "See on keeruline," tunnistas mees viimaks. Ta ei tahtnud neidu veel närvilisemaks muuta, aga olukord oli siiski päris segane.

"On ja ma ei tea, mis saab," pursaks Zooey nüüd nutma. Enam ta end tagasi hoida ei suutnud. Tõesti, mida nad teevad? Ta vanemad löövad nad maha ja siis lööb Josh Willi maha ja siis Will vallandatakse ja tema saab omale hooratiitli. Issand jumal küll.

Will oli hetkega Zooey juures, tõmmates neiu enda kaitsvasse embusesse. "Kõik saab korda. Ma ei tea veel, kuidas, aga.. See ei ole maailmalõpp," lubas mees, silitades kergelt Zooey pehmeid juukseid. "Sa oled lihtsalt šokis veel," kinnitas Will. Sama kehtis vist ta enda kohta, sest mees oli endalegi üllatuseks vägagi rahulik.

Zooey toetas oma pea Willi õlale ja lihtsalt nuttis end tühjaks. Mida muud tal teha oli? Temajaoks oli see maailmalõpp. Tal polnud aimugi, mida rase olema üldse tähendab.

Will tõstis Zooey endale sülle ja sammus diivanini, istudes sellele, neiu endiselt tal süles. Hetkel oli tal juba ükskõik, kui keegi oleks ka sisse astunud. varsti saavad nagunii kõik teada ja siis.. Mis? Smith oli küll kannatlik, aga ka temal olid omad piirid. Ja Will oli päris kindel, et ta oli nüüd küll nendest piiridest üle astunud. "Me peame sinu vanematega rääkima," alustas mees vaiksel ja rahulikul toonil. Vähemalt üks nendest pidi ju rahulik olema. Pealegi tundis Will end vägagi vastutavana.

Zooey nuuksatas. "Ma ei julge," sosistas ta. Kuidas ta oma isale otsa vaata? Mismoodi? "Räägime kõigepealt mu vennaga," pakkus ta. Josh teadis mida teha. Kindlasti. Samas, ta polnud ka kuigi rahulik isiksus.

"Mina olen ju sinu kõrval," lubas Will ja ohkas siis. Vaevalt, et see ka asja paremaks oleks muutnud. Võiks arvata, et Zooey vanemad oleks kümme korda rahulikumad, kui lapse isa oleks Ryan. "Olgu. Näiteks kohe. Ma vaatan, kas ta on praegu mõnes tunnis," lausus William kindlalt.

"Kohe?" küsis Zooey. Kuidas sellist asja kohe rääkida? Jou, venna, guess what, me saame lapse? Tüdruk nuuksatas korra. Josh lööb nad maha.

"Jah, kohe," lausus Will. "Zooey.. Need üheksa kuud lähevad kiiremini kui sa arvatagi oskad. Sind on vaja arsti juurde kirja panna ja juba mõne kuu pärast võib kõht paistma hakata ja selleks ajaks peavad kõik asjad korda aetud olema. Nii sinu vanematega kui kooliga kui.. Kõigega," selgitas mees.

Zooey viis oma käe kõhule. See ilmselt tähendas, et aborti ta ei tee. Will oli ikka pagana asjalik mees. Ta ise ei osanud üldse tulevikule praegu mõelda. "Sa kutsud ta siia?" küsis tüdruk vaikselt.

"Jah," sõnas Will lühidalt ja pani Zooey siis korralikult diivanile istuma, sammudes lauani. Kiirelt avas mees tunniplaani ja helistas siis õpetajale, kelle tunnis Joseph parajasti oli, lastes noormehe enda kabinetti saata. Muidugi oleks ta võinud ka kellegi kutile järele saata ja nii oleks see kõik ametlikum välja näinud ja arvatavasti vähem kuulujutte tekitanud, kui fakt, et õpetaja keset tundi mobiiliga vestleb ja pärast kõnet õpilase tunnist ära saadab.. Aga Will oli ise ka päris kindel, et ta muudaks muidu meelt ja lükkaks isegi Joshile rääkimist edasi.
Selle kõigega valmis saanud, istus ta tagasi Zooey kõrvale ja pani käed ümber neiu, vajutades ta laubale musi.

"Ma kardan," sosistas Zooey mehele. Ta pani ka enda käed ümber Willi ja toetas enda pea mehe õlale. Nii oli hea ja turvaline olla.

"Sa oled tugev tüdruk. Kõik läheb hästi," lubas Will ja vaikis siis mõnda aega. "Anna andeks," sõnas ta vaikselt. Ta oleks pidanud ju ettevaatlikum olema. Tahest tahtmata oli mehel tunne, et ta rikkus Zooey elu ära.

"Sa ei pea vabandama," sosistas Zooey ja põrnitses ainiti ust, oodates, millal see lahti lendab ja Josh sisse astub.

See oli tõesti päris veider tundunud, kui õpetaja alustuseks veidi segaduses ilmel klassile ütles, et ta peab selle kõne vastu võtma ja siis Joshi dire kabinetti saatis. Mornil ilmel loivas mees mööda koridori, käed sügavale pusa taskutesse surutus ja pilk maas. Mida ta nüüd siis teinud olid? Jäi äkki veel kaameralindile miskit? Raske ohke saatel koputas ta mõned korrad uksele ja astus siis ruumi. Esialgu ei tabanud ta pilk kabinetis ühtki teist hingelist aga pilku üle ruumi lastes, silmas ta seal kõigepealt Zooeyt... Ee.. Dire kaisus? Uks langes valju paugatusega Joshi selja taga kinni ja mees ise kõndis diivani juurde, põrnitsedes direktorit vihaselt. Esiti mõtles Joseph muidugi, et Zooeyl oli midagi juhtunud ja dire kasutas võimalust, et tüdrukut lohutada. Pervert selline.. "Zooey, mis lahti on?" uuris Josh pilku õele vedades.

"Oota vaid kuni sul üheksas kuu kätte jõuab ja sa diivaniltki üles ei saa. Küll ma siis jõuan kolm korda päevas vabandada," sõnas Will veidi lõbusamal toonil, üritades pingelist õhkkonda veidigi leevendada. Kohe muutus õhk ruumis aga kolm korda paksemaks, sest kõlas koputus uksele. Will ei kavatsenudki eemale tõmbuda, jälgides siiski ärevalt Joshi näoilmet, et sealt mingeid emotsioone välja lugeda ja reaktsioone ennetada. Polnud vaja, et nad siin kaklema lähevad või midagi.

Zooey hüppas püsti, pisarad hakkasid jälle voolama. Ta tundis meeletut hirmu. Äkki ta ei pea Joshile ikka rääkima? Tüdruk haaras vanna ümbert kinni ja kallistas teda tugevalt. Kahel põhjusel. Esiteks, sest ta tõesti vajas oma venna kallistust ja teiseks selle pärast, et siis ei saa Josh Willile kallale tormata. "Ma olen rase. Will on isa," sosistas tüdruk vennale kõrva, hoides ikka veel mehe ümbert tugevalt kinni.

Josh ehmus veidi pisaraid nähes ja pani enda käed siis samuti ümber õe, avades juba suu, et küsida, mis juhtus. Tundus, et ta arvamus oli paika pidanud ja meest oldigi Zooey pärast sinna kutsutud. Mis sai nii hull olla, et dire ta lausa tunnist ära võttis? Kuuldes aga õe sõnu.. No esiteks oli Joseph vägagi üllatunud, sest noh.. Zooey oli alati ju tema pisiõde olnud ja nüüd sai ta pisiõde lapse? Siis jõudis kohale viha ja mees vandus endale mõttes, et ta lööb Ryani maha. Jaa siis jõudis pärale ka lause teine pool. Will? Kes see veel kurat on? Joseph vedas pilgu direle. William Taylor. William fukken Taylor. "Sa kuradi haige värdjas.." sisistas Josh hetkega ärritudes, vabastades end õe haardest. Mees virutas direle ilma pikema jututa tugeva rusikahoobi.

William oli vahepeal endki püsti ajanud ja silmitses nüüd pingsalt Zooeyt, viies vahepeal pilgu Josephile. Esialgu tundus, et mees on rahulik. Liigagi rahulik. See pani Willi mõtlema, mida Zooey õigupoolest talle sosistanud oli. Ja kuskil selle mõtte juures virutas Josh talle hoobi näkku, pannes Willi hetkeks tasakaalu kaotama. Mees hõõrus kergelt lõuga, kogudes end siski kiirelt, et uute hoopide jaoks valmis olla. Tundus, et neid oli sealt veel tulemas.

"Josh ei," palus Zooey ja astus meeste vahele, pannes käed jälle ümber venna. "Ma vajan sind praegu rahulikuna. Palun sind. Ära kakle," anus tüdruk. "Sa saad onuks. Mõtle sellele," rääkis Zooey edasi, end täiesti rahulikuks sundides. Aastaid praktika ja ta tõesti suutis end rahulikuks sundida, kui selleks vajadus oli. Selline omadus peaks igal lapsevanemal ja õpetajal olema või mis?

"Onuks? ONUKS?! Ja see värdjas on isa?" lausus Josh pooleldi karjudes, viies pilgu õele. Sellises olukorras rahuneda oli ikka kuradi raske. "Mida ta sulle tegi, Zooey?" küsis mees tungival toonil. "Kas ta sundis sind kuidagi? Manipuleeris sinuga? Ähvardas sind?" päris Joseph. See oli küll võimatu, et Zooey vabatahtlikult temaga magas.

Okei, kui seni lasi Will Zooeyl ise enda vennaga tegeleda, siis nüüd oli ta küll sunnitud vahele minema. Mis siis saab, kui Joseph mingi asja peale liialt ärritub ja Zooey nende kahe vahel seisab? Will jäi nende kahe vahele seisma, jättes Zooey enda selja taha ohutusse kohta. "Sul on kaks võimalust. Sa kas rahuned maha siin ja kohe või lahkud ja tuled tagasi siis, kui sa rahunenud oled," lausus mees konkreetselt.