Ajame juttu!

Will naeratas endamisi täpselt selle hetkeni, mil Zooey ta endast eemale tõukas ja talle päris valusa kõrvakiilu lajatas. "Mida ma tegin?" küsis mees ehmunult ja järgnes Zooeyle, tõmmates tüdruku tagasi enda kätevahele. Tema küll aru ei saanud, mis sellise meelemuutuse põhjustanud oli. "Palun ütle, mis lahti?" anus Will.

"Oma naisest ei piisa enam ja siis magad oma õpilastega?" küsis Zooey olles maruvihane ja samal ajal pisarais. Ta püüdis end mehe haardest välja rabeleda.

"Mul ei ole naist..?!" sõnas Will, olles ilmselgelt segaduses. Alles siis mõistis ta, milles asi.. Tal oli laual ju pilt oma tütrest. "Zooey, palun rahune," lausus mees leebelt.

"Rahune ise!" käratas Zooey ja vajus põlvili ikka veel nuttes. Kõik mehed on sitapead.

Will põlvitas tüdruku kõrvale, pannes käed talle ümber. "Zooey, mul ei ole naist. Ta läks meie juurest ära, kui Anna oli alles pisike," selgitas mees.

Zooey pühkis oma pisarad ja silmitses meest suurte niiskete silmadega. "Te olete lahutatud?" küsis ta.

"Kui ta üle aasta juba välja polnud ilmunud, siis ma sain kohtu kaudu lahutuse, jah," sõnas Will ja naeratas õrnalt, pannes käe Zooey põsele. "Anna andeks. Ma oleks pidanud sulle ise ütlema."

"Issand jumal, kui loll ma olen," pobises Zooe. "Said sa väga haiget?" küsis ta mehe punetavat põske silitades. "Anna andeks, ma ei tahtnud. Või tähendab tahtisn, aga nüüd ma tahan, et ma poleks tahtnud. Ma poleks pidanud lööma sind. Ma reageerisin üle ja ei mõelnud üldse. Anna andeks," vuristas tüdruk vabandavalt.

"Sa reageerisid täiesti normaalselt," sõnas Will ja muigas siis kergelt. "Hinga ka vahepeal," soovitas mees lõbusalt, kuid ei andnud tüdrukule selleks siiski võimalust, vaid suudles teda pehmelt. Ainus mure oli nüüd see, mida inimestele öelda, kui nad ta punast põske näevad..

Zooey vaikis ja suudles meest vabandavalt vastu. Ta tundis end nüüd ikka eriti lollilt.

Will tõmbus eemale ja naeratas taas rõõmsalt. "On kõik korras nüüd?" küsis ta lihtsalt igaks juhuks.

"Mhmh," noogutas Zooey ja naeratas. "Ma olen nii rumal," lausus ta vabandavalt.

"Ei ole," lohutas Will. "Sa ei teadnud ju," kinnitas mees naeratades. "Tead, nii pisikese neiu kohta oled sa päris tugev," muigas Will.

"Ma olen oma venda palju peksnud," muigas Zooey ja punastas. Nad kaklesid Joshiga tihti.

"Vaene mees," naeris Will. "Ma loodan, et asja eest ikka? Hakka või kartma sind sedasi."

"Ta norib koguaeg," õigustas Lily end.

"Vendade värk. Ma ei usu, et ta seda paha pärast teeb," lausus Will naeratades.

"Kindlasti mitte," naeratas Zooey.

"Pealegi ma usun, et see tuleb sulle kasuks, kui sa veidike.. eeh.. enesekaitset õpid," muigas Will. Ei tea, kas kõrvakiilu just sinna alla liigitada saab..

"Ah seda siis vennad teevadki? Õpetavad oma õdedele enesekaitset?" küsis Zooey naerdes.

"Just täpselt. Sisse genereeritud meile juba," naeris ka Will. "Kogu see tüütamine ja vingumine ja norimine on ainult boonuseks."

Zooey silmitses meest mõnda aega muiates. No kui nii, siis nii. "Lihtsam oleks ju armas olla ja meid kuskile enesekaitse kursustele kirja panna," arvas ta.

"Meeste aju töötab keerulisi teid pidi," sõnas Will müstilisel häälel ja muigas siis kergelt.

"Ah nii," naeratas Zooey. Mehed. Neil polnud aimugi, et maailma juhtisid naised.

"Pealegi hakkaks naistel kindlapeale igav, kui me koguaeg nunnud ja tublid oleksime," sõnas Will samuti naeratades. Mis teha, Zooey naeratus oli nakkav.