Ajame juttu!

William oli seekord kabinetti lasknud kutsuda Zooey ja ootas nüüd teda. Nagu tavaliselt, seisis ta kohvitassiga akna all, vaadates ringi. Alles mõne hetke pärast istus ta korralikult laua taha ja tegi pintsaku nööbid lahti, asetades ka kohvitassi lauale. Will viis pilgu laual olevale pildile oma tütrest ja naeratas endamisi.

Zooey tatsas närviliselt ketside naksudes direktori kabineti poole. Mida ta tegi, et teda seal näha taheti? Tütarlaps kiskus oma halli, pisut lohvaka pusa varukaid allapoole ja koputas siis kabineti uksele. Ettevaatlikult avas ta ukse ja astus sisse. Jalas olid tüdrukul kitsad mustad teksad. "Tere? Te kutsusite? Mind?" küsis ta ja astus vaikselt sisse.

"Jah, kutsusin," sõnas William pilku tõstes ja naeratas lahkelt, viibates toolidele. "Võta istet," pakkus mees ja libistas siis ebamugava pintsaku täitsa seljast, asetades selle tooli seljatoele. "Ära muretse, sa pole mingi pahandusega hakkama saanud," lausus Will rahustavalt, keerates särgi käiseid üles. "Vähemalt mitte minu teada," lisas ta muigega.

Zooey istus toolile ja silmitses meest tähelepanelikult. "Miks ma siis siin olen?" küsis ta vaikselt ja mängis oma varukatega.

"Ma ei tea, kas sina oled sellest teadlik, aga klassides ja muudes kooli avalikes ruumides on kaamerad. Mitte nuhkimiseks, vaid turvakaalutlustel. Ja kõik jääb kenasti lindile," selgitas Will, viies pilgu tüdruku kätele. Ta oli närvis? Nojah.. William oli siiski suur kuri direktor ju. Muidugi.. "Igatahes.. Ma olen täheldanud, et sul on Chris Ryderiga ja ka Ryan Croftiga kokkupuuteid olnud."

Zooey noogutas. Nii et see, kuidas kutid teda näppisid jäi kaameralindile? Siis ahhetas ta järsku, siis jäi see ka lindile, kuidas Josh Chrisi ründas. Neidis koostas peas erinevaid võimalusi, mis nüüd juhtuma hakkab, unustades täiesti selle, et direktor polnud poole sõnagagi Joshi maininud.

Will kergitas ahhetuse peale kulme, oodates ka mingit sõnalist reaktsiooni. Kui seda ei tulnud, tõusis mees laua tagant püsti ja sammus teisele poole lauda, toetudes selle servale. "Kui hästi sa Chrisi tunned?" uuris William neiule ülevalt alla vaadates.

"Mitte väga hästi. Ma olen temaga vaid paar korda kokku puutunud. Ta on... keeruline?" lausus neidis. Ta vaatas mehele alt üles ja hammustas oma alahuult.

William noogutas mõistvalt ja viis automaatselt pilgu tüdruku huulele. "Jah," sõnas ta pilgu uuesti pisut ülespoole vedades. "Nagu ma kuulsin, on ta sinu juuresolekul kaklusesse sattunud ja ühe korra jõudsid sa sinna pärast kaklust, eks?"

Zooey noogutas. "Poiste värk, teate ju küll, kuidas nad oma asju lahendavad," püüdis tüdruk asja naljaks pöörata.

"Chrisiga on asjad vähe tõsisemad. See kutt saab ühe nädala jooksul rohkem peksa kui mina terve elu jooksul saanud olen," muigas Will. "Sellepärast ma püüangi võimalikult palju kõrvalistelt inimestelt toimuva kohta aru pärida."

"Ryanil ja Chrisil on mingid isiklikud jamad, ma ei tea nendest midagi," lausus Zooey. Ega ta ei teadnud jah.

"Aga Chrisil ja Josephil?" küsis William käsi ristates. Veidi imelik oli sedasi tüdruku kohal kõrguda, aga kogemus näitas, et lähedus pani inimesed kergemini tõtt rääkima.

Zooey vaatas maha ja mängis närviliselt oma pusa varukatega. "See oli puhtalt minu süü. Josh on väga hoolitsev vend ja talle ei meeldinud Chrisi lähenemine minule, aga olukord lahenes päris hästi. Chris vist ei esita süüdistust," pomises neidis. No tegelikult oli ta tol hetkel seal ikka päris hirmul olnud ja ta ei imestaks, kui Chris esitaks süüdistuse, aga näis, et pärast said kutid hästi omavahel läbi ju. Tüdruk tõstis pea ja vaatas direktorile silma. "Josh ei tahtnud halba, ta muutub lihtsalt väga kaitsevaks, kui asi mind puudutab," selgitas neidis.

"Nojaa, see on mõistetav. Ma loodan, et see lihtsalt korduma ei hakka," sõnas William ja naeratas siis kergelt, tabades neiu pilgu. "Mul on kaks nooremat õde ja ma olen valmis nende eest tapma, nii et ma ei süüdista siin kedagi. Kuigi vägivald pole mingi lahendus muidugi. Aga kui asjad ilma minu või kellegi teise kõrvalise sekkumiseta korda said, siis mis mul siin enam.."

Zooey naeratas: "nii et keegi ei saa karistada?" küsis tüdruk.

"Hetkeseisuga mitte. Kui kellelgi teist just üleliia vaba aega pole ja te vabatahtlikult mõnd 'karistust' omistada ei taha," muigas William.

"Eeeih, vaevalt," muigas Zooey. "Võib-olla Chrisil oleks tegevust vaja," lausus neidis järsku vaikselt. "Samas, mida mina ka tean," lausus tüdruk siis.

"Temaga ma pean ka uuesti rääkima. Ja kui kõik hästi läheb, siis ta saab endale õige peatselt küllaga tegevust," sõnas William kavalalt muiates. "Ära alahinda end, Zooey. Sa oled väga arukas noor naine," mainis mees.

Zooey ohkas: "mulle lihtsalt tundub, et ta suunab oma energiat valesti, aga mis see minu asi on." Tüdruk silmitses direktorit. "On see kõik?" küsis ta.

"Küll tal endal ka varsti aru pähe tuleb," sõnas William ja muigas siis taas. "Nii õudne olen lausa?" küsis mees pehmelt naerdes. "Kuidas sul endal läheb?"

"Ei ole õudne," naeratas Zooey. Khmm, kuum dire oli, mis muud öelda. "Minul läheb hästi," lausus neidis sõbralikult naeratades.

"Ja ma nii lootsin," sõnas William raskelt ohates. Kuigi enamus pidasid teda vist tõesti kurjaks ja karmiks vanatoiks. "Sa pole enda aineid ikka veel ära valinud. Raske otsustada?"

"On küll raske jaa," noogutas neidis. "Ma olen kohutav valikute tegija," lisas neidis.

"Kõhkled mingite kindlate ainete vahel?" uuris William huvitunult ja muigas siis kergelt. Otsustusvõimetus polnud ka talle tundmatu teema.