Kõmulehe küüsis

Melicent nägi temast läbi. "Sa oled närvis," lausus ta ning kortsutas kulmu. "Katsu rahuneda. See teeb sulle ainult head." Talle tuli meelde, et Chris'il oli jamasid narkootikumidega ning see ei meeldinud neidisele hetkel sugugi. Teadagi kuhu see närvilisus edasi viib.

Aga Chris ei suutnud rahuneda. Targem oli vist enda tuppa kaduda ja tablette neelata jälle. Talle meenus, kuidas Amanda ta maha oli rahustanud. No jah, seda ilmselt enam ei juhtu.

Melicent oli ummikus. Mida edasi teha? Chris'i niisama jätta oleks ka täielik lollus olnud. "Mida sa edasi teha kavatsed?" küsis tüdruk.

Chris kehitas õlgu. "Lähen enda tuppa, puhkan," lausus ta närviliselt. See närvilisus hakkas ta peas kõike sassi ajama. Miski polnud enam see, mis ta oli varem.

"Olgu peale, ma tulen kaasa," lausus Mel. Ja üritagu ta ainult vastu vaielda!

"Eeeh, miks?" küsis Chris närviliselt.

"Sest ma ei lase sul mingil juhul üksi oma tuppa minna ja seal teadagi mida teha," lausus Melicent pahuralt. "Ma lugesin küll seda artiklit."

"Ja siis lased mul lihtsalt piinelda?" küsis Chris, püüdes tüdrukus kaastunnet tekitada. Või midagi.

Melicent pööritas silmi. "Võta seda kui võõrutusravi."

Chris ohkas ja tõusis diivanilt. "Oled sa varem narkaritega tegelenud?" küsis ta närviliselt.

"Ei," ütles Melicent tagasihoidlikult.

"Ja sa oled kindel, et sa sellega hakkama saad?" küsis Chris.

Mel kehitas õlgu. "Ma ei saa kunagi teada, kui ma ei proovi." Ta hammustas korra kõhklevalt huulde. "Kuigi sa võiksid mulle praegu kui veel pisut rahulikum oled, öelda, mis mind ees ootab. Lihtsalt, et ma teaks."

"Lähme minu korterisse?" küsis Chris.

"Lähme," noogutas Melicent ning tõusis samuti püsti.

Chris avas puhketoa ukse ja lubas Meli enne välja. "Kõigepealt muutun ma aina närvilisemaks," alustas kutt. Ja ta hääl tõesti kõlas närviliselt.

Melicent astus puhketoast välja, samal ajal tähelepanelikult Chris'i kuulates. "Nii.. edasi?"

"Siis ma muutun vihaseks ja kergesti ärrituvaks ja samal ajal olen ma haavuv ja endast väljas pidevalt. Ja siis füüsilised muutused. Mu käed hakkavad kohe värisema, ma ei suuda paigal püsida, tekib külm higi," seletas Chris, ta hääl nagu väriseks. "Ja see on kõik alles esimene päev," lisas kutt.

Melicent arutles endamisi, mida sellistel olukordadel teha. Näis üsna lootusetu olukord, kuid ta ei kavatsenudki alla anda. Ta pidi vähemalt üritama midagigi teha.

Nad jõudsid ühikasse ja Chris avas oma korteri ukse, lastes Melil esimesena siseneda. Seejärel astus ta enda magamistuppa ja istus oma voodile. Ta käed värisesid ja tema pilk eksles toas kiirelt ringi.

Melicent astus Chris'i järel nooruki magamistuppa ning istus siis tema kõrvale. Noormees nägi välja, nagu otsiks midagi. "Räägi mulle oma perest," palus neiu siis. Äkki aitab mõtteid millelegi muule ajades teda.

"Oma perest?" küsis Chris. "Mul on noorem vend ja noorem õde. Ema ja isa. The usual," seletas kutt.

"Aga millised nad on?" uuris tüdruk edasi. "Saad sa nendega hästi läbi?"

"Venna ja õega saan," lausus Chris, ta hakkas taas närviliselt ringi vahtima. Tundus, et jutt ei mõju. "Nad näevad minus eeskuju. Päris tobe iseenesest," rääkis kutt närviliselt edasi.

"Niiet nad on nooremad sinust?" järeldas Mel. Chris oli ikka närviline ja see ei olnud hea.