Serious business

"Sa ei tunne neid," lausus Chris väsinult. Ta oli hetkel liiga sassis, magamata ja väsinud, et midagi teada, või midagi teha tahta. Pealegi, pressikonverentsi jaoks oleks tal vaja inimest, kes selle korraldaks. Tema ei hakkaks ju ajakirjanikke kohale kutsuma. Ja manageri tal enam polnud.

"Ma tunnen sind. Ilma sinuta ei eksisteeri ka seda bändi ja nad teavad seda," lausus William kindlalt. "Kui sul on abi vaja, siis võid minu poole pöörduda. Ma võin küll välja näha nagu tükk mulda, aga mul on ka meelelahutusäriga omad kogemused."

Chris noogutas mõistvalt ja ohkas siis jälle. "Ma tahan lihtsalt kõik jälle paika loksutada," lausus ta. Kõlas nõudlik koputus uksele ja Chris pööras pilgu sinnapoole. Uks lendas lahti ja sisse sadas mingi ajakirja fotograaf, kes kohe klõpsima asus. Chris tõmbas omale kapuutsi pähe. Ta oli ühe sammu kaugusel närvi minemisest ja fotograafile kallale tormamisest.

"Küll kõik ise paika loksub," sõnas William ja viis pilgu samuti uksele, kulm kortsu minemas. Piisas vaid kaamera nägemisest ja tema nii rahulikuks jääda ei suutnud.
- "Mis bändist saab? Kas te lähete nüüd vangi?" pommitas ajakirjanik Chrisi küsimustega.
"Teil pole luba kooli territoorumil viibida, nii et parem lahkuge enne kui ma politsei kutsun," lausus Will mehe ette astudes ja lükkas teda ukse poole. Ajakirjanik klõpsis väsimatult pilte edasi kuni William käega kaamera kattis ja lõpuks selle temalt käest tiris.

Selle liigutuse peale muutus ajakirjanik eriti närviliseks ja oli valmis direktorile koguni kallale minema.
Chris vajus nii sügavale tooli, kui ta sai ja lihtsalt oli vait. See üks sai sisse, aga kümneid selliseid passis akadeemia väravate taga.

Ajakirjanik üritas enda kaamerat kätte saada, vaheldumisi Chrisilt küsimusi küsides ja Willi sõimates. Kui mees teda uuesti lükkas, sai ajakirjanik veelgi vihasemaks ja virutas Willile. Umbropsu tehtud löök küll tabas, kuid direktorit see eriti ei kõigutanud ja ta lõi hoobilt mehele küünarnukiga vastu lõugu, pannes tolle mõned sammud tahapoole vaaruma. Will kasutas seda aega, eemaldades kaamerast mälukaardi ja lükkas ajakirjaniku siis täielikult uksest välja, visates kaamera järgi. Teda isegi ei huvitanud, kui see katki nüüd läks, sest uimane ajakirjanik seda kinni püüda ei suutnud. "Head päeva," sõnas William külma rahuga ja pani ukse kinni, keerates selle lukku.

"Sa ihukaitsja tööst oled huvitatud?" küsis Chris naljaga, olgugi, et ta surmtõsine oli. See oli ju päris awesome, mida dire tolle tüübiga tegi. Ukse tagant oli kosta veel mõnda aega väsimatut prõmmimist.

"Jääks esialgu kooli juhtimise juurde," muigas William. "Mu abikaasa oli väga kena noor naine, kes sai väga palju mitte nii kenasid komplimente," selgitas ta lihtsalt oma 'oskuseid'. Elu New York'is, mis teha. Will pani mälukaardi lauale ja tuhnis veidi esimeses sahtlis, leides sealt lõpuks oma taskunoa. Ta avas selle ja lõi tera hoobilt läbi pisikese kiipkaardi, nii et nuga püsti lauale jäi. "Kuhu me jäimegi," sõnas ta siis veidi mõtlikult.

Chris põrnitses tükk aega nuga. "Pole aimugi," pomises ta vastuseks. Mingil hetkel märkas ta kapuutsi peast ära tõmmata.

"Kas sa sellele filmipakkumisele pole mõelnud?" küsis William. Temale oli see idee küll meeldinud. Rohkem kui see, et Chris stuudio vahet jooksis. Pealegi taheti ju akadeemias filmida, mis aitaks kooli mainele ka kaasa.

"Millisele?" küsis Chris pilku noalt direktorile vedades.

"See, kus sa mingit jamades kutti mängiks, kelle jaoks kool viimane võimalus on ja siis sulle hakkab meeldima siin ja puha.. Kõlab täitsa sinu moodi," muigas William. "Pealegi taheti seda siinsamas akadeemias filmida."

Chris ohkas. "See kõlaks liiga reaalselt," arvas ta. Mitte, et tal väga midagi muud teha oleks olnud ja see roll oleks tal suurim roll vist üldse, mis tal kuskil filmis olnud on.

"Äkki see ongi hea. Kõik näeksid, kuidas sa oledki tegelikult siin akadeemias toime tulnud," lausus William. "Filmidega on see lugu, et inimesed kipuvad arvama, et näitleja ongi samasugune nagu ta tegelane. Sinu puhul tuleks see praegu kasuks."

Chris ohkas ja mõtles veidi. "Olgu, ma lähen castingule," teatas ta siis. Mis seal ikka.

William naeratas rahulolevalt ja mõtles siis hetke, püüdes meenutada, kas tal midagi olulist mainimata jäi. "Kas sa soovid tuba ka vahetada või saate hakkama?" küsis mees.

"Esialgu vist saame hakkama," lausus Chris. Ta kuulatas, ukse taga toimuvat. Tundus, et seal oli nüüd rahulik.

"Väga hea," sõnas William noogutades ja tõusis siis, sammudes ukse juurde. Mees keeras selle lukust lahti ja vaatas siis koridori, mis õnneks tühi oli. "Tundub, et ta sai vihjest aru," lausus Will, kuid võttis siiski seinalt sisetelefoni ja helistas turvaülemale, kes kinnitas, et ajakirjanik viidi hoonest välja.

"Ma võin nüüd minna?" küsis Chris püsti tõustes.

"Võid," sõnas William noogutades, hakkamata midagi lisama. Chrisile ta vast väga ütlema ei kippunud, et too pahandustest eemale hoiaks. Oli ilmselge, et pahandused ei hoia temast endast eemal.

"Head päeva," sõnas Chris ja väljus kabinetist. Koridoris tõmbas ta omale jälle kapuutsi pähe. Fakt, et ta üleni mustas oli ei näinud kedagi heidutavat. No ta oli ju rokkar ka. Koridoris astus üks tüdruk tema juurde ja palus autogrammi. Wow. Chris kirjutas oma nime pühendusega neiu mapile ja siis tüdruk kallistas teda, teatades, et soolo karjäär on paljudele suurema edu toonud, kui bändiga jamamine. Chris ise polnud selle peale mõelnudki, ta muigas viivuks ja astus siis oma toa poole edasi.