Esimene tund

Chris tõstis pea taas õpikust, kui lugu kuulis ja naeratas.

Ka Cheryl tundis loo üsna pea ära ja naeratas samuti, toetudes enda lauale, et rahulikult meest kuulata ja jälgida. Senini tundus küll, et Joseph valdas instrumenti päris osavalt.

Joseph mõistis peatselt, mis lugu ta õigupoolest parajasti mängis, ja tõstis järsult käed klahvidelt, jättes kõik noodid õhku rippuma. "Ma.. Võtan mõne muu loo," sõnas mees pisut vabandavalt ja surus korraks käed rusikasse, vabastades viimaks ka pedaali. Joseph hingas korraks sügavalt sisse ja hakkas [You must be registered and logged in to see this link.] mängima.

Chris ohkas ja pööras oma pilgu tagasi õpikule, lihtsalt selleks, et pead langetada. Huvitav, millal Josh talle andestab? Kas ta üldse iial andestab talle?

Cheryl kergitas veidi üllatunult kulme ja noogutas siis. "Jah, palun," sõnas ta pilku viivuks Chrisile viies. Neil kahel oli vist tõesti lahendamata probleeme. Kuuldes uut pala, ilmus naise huulile üllatunud naeratus ja ta sammus klaverile lähemale.

Joseph ei lasknud end õpetajast häirida ja mängis edasi, sõrmed nii kergelt klahvidel lendlemas, et nad vaevu klahve puudutasid. Mees oli lugu nii palju harjutanud, et oleks hea tahtmise korral ja veidi aeglasema tempoga selle kinnisilmi ka ära mänginud, aga suurest süvenemisest püsis ta pilk siiski klahvidel ja ilme oli tõsine. Alles loo lõpus ilmus kerge naeratus Joshi huulile ja ta lõpetaski loo sedasi, tõustes siis klaveri tagant ja pannes kaane kenasti tagasi. "Sobis?" küsis Joseph, pilk korraks Chrisile vilksatades.

Chris lehitses endiselt õpikut. Enam ta sealt midagi ei lugenud, nüüd vahtis ta pigem ainult pilte. Talle oli ka see pala meeldinud. See oli üks ta lemmikuid, aga ta pelgas Joshi pilku.

"Jaa, väga hästi sobis veel!" sõnas Cheryl entusiastliku naeratusega. "Kui kaua sa klaverit mänginud oled?" uuris naine. Liszt'i õppimiseks kulus ikka aastaid ja aastaid. Eriti veel, et pala sellise kergusega mängida.

Joseph liikus tagasi enda kohale, tehes samal ajal peas kiired arvutused. "Viisteist aastat," vastas ta viimaks ja istus laua taha.

Chris endiselt ei sekkunud vestlusesse ega teinud midagi, mis tähelepanu temale viiks. Lihtsalt lehitses oma õpikut. Aina aeglasemalt, sest lõpp paistis juba.

Cheryl noogutas kergelt ja sammus tagasi enda laua juurde. Nüüd tundusid mõlemad noormehed kuidagi eemalolevad. "Chris, kas sa tahaksid ka midagi mängida?" küsis naine. "Sa pole küll põhiala õpilane, aga siiski."

Chris tõstis pea: "ee, ei. Pole vahet." Ta langetas taas pea. Tal poleks aimugi, mida mängida, isegi, kui ta mängiks ja kõik lood tundusid niigi liiga tähtsusetud.

"No olgu," sõnas Cheryl ja võttis enda laua taga istet, et arvutist vajalikud failid välja otsida. Vahepeal ilmusid klassi veel mõned õpilased ja naine küsis ka nende nimed, tehes nimekirja linnukesi juurde.

Melicent astus mingi aeg samuti klassi ning teretas sõbralikult õpetajat, viies seejärel pilgu klassile. Enamus neist olid võõrad, välja arvatud Chris'i, kes tagapingis konutas. Igapäevase riietusena oli tal seljas tumedad teksad ning peal lihtne pluus. Ta leidis omale koha keskmises reas, äärepoolses pingis.

Cheryl tõstis nimekirja kohalt taas pilgu, vastates sõbralikult neiu tervitusele. "Ja sina oled?" uuris ta tüdrukult. "Põhi-või lisaala?" küsis ta kohe juurde.

"Melicent Smith, põhiala," vastas neidis, pilgu selleks ajaks ka õpetajale viies.

"Smith.. Katherine'i tütar?" uuris Cheryl huvitunult. Akadeemia omaniku tütar pidavat ju samuti siin koolis käima. "Põhiala õpilaste jaoks on mul palve esimeses tunnis mõni pala esitada. Kui sa soovid, siis sa võid seda kohe teha."

"Tema õetütar," parandas Melicent, naeratades viivuks. Ta oli samuti teadlik sellest, et Madison siin koolis käis, kuid ei olnud kindel, kas too ka muusika valis. Talle oli ju tantsimine rohkem südamelähedasem. Õpetajanna öeldu peale kergitas Mel huvitunult kulme. Praegu kohe mängida? Samas, kuna nagunii tuli tal esimeses tunnis mängida, oli praegu vist tõesti parem. Vähem publikut. Ta tõusis oma kohalt ning läks klaveri juurde, istudes selle toolile. Kaas oli juba pealt ära võetud, niiet sellega ta end vaevama ei pidanud. Hetkeks mõtlikult klahve vajutades, otsustas ta lõpuks mängida Yiruma "River Flows In You'd". Ehk käib kah.

"Oo.. Meeldiv tutvuda siiski," sõnas Cheryl naeratades. Ta polnudki ausalt öeldes teadlik, et ka naise õetütar akadeemias õppis. Endiselt naeratades saatis naine Mel'i pilguga ja sulges siis silmad, kui tuttav meloodia läbi ruumi kajas. Üks tema lemmikpalasid siiski.

Kui lugu oli lõppenud ning Melicent käed klahvidelt eemaldas, vaatas ta ootavalt õpetaja poole. Ta küll arvas, et ei pea veel midagi mängima, kuid igaks juhuks ei lahkunud klaveri juurest veel siiski. Äkki taheti talt veel midagi küsida?