Vähe privaatsemas baaris

"Vaatan, et sa ära ei sureks," muigas Ryan nukralt. "Nad tegid mingi opi, aga valuvaigisteid vist ei andnud.."

"Selle pärast nii valus ongi," lausus Chris ohates. Ta tajus alles nüüd, et Ryani käsi on tema käe peal ja ta võttis sellest kinni. "Miks alati mina tappa saan," pomises ta, see oli pigem fakt, kui küsimus.

"Sest rokkaritel on palju neid, kes tahavad neile tappa anda, mõtle kui paljude tüüpide tüdruksõbrad sind armastavad," muigas Ryan.

"Ma vihkan seda," lausus Chris ja pööras pilgu lakke. "Ma vihkan seda, kes ma olen. Ma vihka seda, et inimesed ei näe minus muud," ohkas ta. Kuradi valus oli. Chris pigistas silmad kinni. "Ma tahan siit ära. Kohe," lausus ta otsustavalt ja hakkas end istukile ajama. Väljaspool haiglat oli tõenäolisem mingeid tablette saada.

Ryan tõusis kohe püsti ja surus Chrisi voodile tagasi. "Ei lähe sa kuhugi," sõnas ta "Sa oled liiga nõrk ja ilma arstide hoolitsuseta ei ela sa seda kõike üle. Ma rääkisin haigla peaarstiga ja ta lubas, et info sinust siin haiglas mujale ei levi."

"Mul on nii valus," kaebas Chris ja vaatas Ryanile otsa oma nukrate silmadega. Opi haav tegi tõsiselt haiget. Chris ei andnud endale aru, et liikumine sellises seisus teeks asja veel hullemaks.

"Pane silmad kinni," käskis Ryan "Ja mõtle ilusatest asjadest,"

"See ei aita ju," sõnas Chris, kuid sulges siiski oma silmad, lihtsalt prooviks. Nope, see ei aidanud.

Ryan köhatas ja sellega koos pani endale märkamatult suhu kaks tabletti. Palatis olid kaamerad. Siis suudles ta Chrisi, andes niimoodi tabletid temale.

Chris libistas oma käe Ryani kuklale. Suudlus oli niisama ka hea. Tabletid olid ainult poonuseks. Huvitav, kust Ryan need sai. Chris vastas suudlusele innukalt.

Ryan suudles Chrisi ahnelt, kuid tõmbus siis eemale, muigas ja sõnas "Sa pead oma tervist hoidma,"

Chris neelas tabletid alla. "Koos sinuga on seda tunduvalt lihtsam teha," lausus ta muiates.

"Ma luban, et jään siia," naeratas Ryan ja istus õrnalt voodiäärele. "Ja sina pead puhkama ja kosuma ja siis oled õige pea jälle jalul."

Chris naeratas samuti. Hea oli, et Ryan seal oli. Tabletid hakkasid mõjuma ja koos valu vähendamisega tõid nad endaga kaasa ka une. Ryder haigutas, kuid ei julgenud silmi kinni panna. Haiglad olid nõmedad kohad, kus und näha.

"Sa peaksid magama ka." sõnas Ryan "Ma olen siin, tahad, ma helistan kellelegi?"

"Ja kellele sul helistada oleks?" küsis Chris turtsatades. Chrisi vanematele kohe kindlasti mitte. "Mulle piisab väga hästi sellest, kui sina siin oled. Ja hea oleks, kui keegi teine sellest teada ei saaks. Aga direle on vist vaja küll midagi öelda," arutles Chris.

"Ma palun haigla juhatajal meie direle helistada, sobib?" küsis Ryan ja suudles Chrisi veelkord.

Chris noogutas. "Vaata, et sa ise süüdi ei jää," lausus Chris järsku. No dire teadis ju nende kaklustest ja ta võis kohe eeldada, et seekord oli ka Ryan selle taga.

Ryan noogutas "Ma tulen kohe tagasi," sõnas ta, surus Chrisi huultele musi ja lipsas palatist välja. Kuna ta leidis haigla juhataja üsna kiirelt üles, oli ta ka üsna kiirelt tagasi palatis.

Chris võitles vahepeal kõigest väest unega, aga hetkeks, mil Ryan tagasi jõudis, püsisid ta silmad vaevu lahti.

Ryan istus toolile, kuid pani siiski oma käed Chrisi omadele "Maga," sosistas ta.

Rohkem Chris oma silmi lahti hoida ei suutnud ka ja ta vajus unne.

Ryan naeratas. Arst oli öelnud, et kui ta suudab magama heita, saab kõik korda. Ryan aga ei lasknud hetkekski Chrisi käest.

Chris magas rahulikult täpselt seni, kuni Ryani antud rohud mõjusid. See tegi nii 3-4 tundi. Siis hakkas ta vähkrema ja peagi ärkas võpatades, külm higi otsaees. Esialgu oli ta täiesti segaduses kus ta on ja võpatades tegi ta endale haiget jälle, mis pani ta karjatama. Kuradi haiglad.

Ryan peaaegu et hüppas püsti "Kõik on korras," sosistas ta Chrisile ja suudles noormehe laupa.