Inimene peab ju sööma

Chris istus sööklas, kapuuts peas. Ta ajas kahvliga taga taldrikul olevaid lihapalle, mis pasta värvilisemaks muutsid. Kuigi ta oli võtnud endale eesmärgiks mitte süüa, siis oli söögiisu temas aina kasvanud ja see oli juba kolmas taldrikutäis spagette, mida ta omale sisse ajas. Siin seal kostus temale suunatud sosinat, aga üldjuhul võtsid akadeemia õpilased kõike juhtunut rahulikult.

Joseph astus sööklasse, lastes pilguga üle laudade. Üksi süüa polnud talle kunagi meeldinud ja oli ju võimalus, et mõni tuttav samuti sööklas oli. Vaatamata mehe püüdmistele end varjata eristas ta Chrisi kohe teistest. Esiteks juba selle tõttu, et kõik teised olid kobaras laudade taga või niisama mehest üpris kaugel samas kui tema uhkes üksinduses õgis. Joseph muigas ja kõndis letini, otsustades ka endale spagette võtta. Need pidid ikka päris head olema, kui Chris neid nii agaralt endale sisse ajas.

Chris sõi segamatult oma spagette edasi. Jap, need olid head.

Joseph sai enda suure taldrikutäie koos klaasi mahlaga kätte ja suundus Chrisi laua juurde, eirates sosinaid, mis teda saatsid. "Võib liituda?" küsis mees lauani jõudes, pannes vastust ootamata enda kandiku lauale ja võttes istet.

Chris kehitas õlgu ja sõi rahumeeli edasi. Toit oli parim asi maailmas. For sure.

"Sind hoiti kuskil keldris luku taga ja nälgas?" muigas Joseph ja võttis siis esialgu mahlast lonksu, asudes siis ühe lihapalli kallale.

"Mhmh," noogutas Chris ja mõtles siis veidi. "Misasja? Ei. Siin on head lihapallid lihtsalt," vuristas ta. Ehk ka kerge närvilisus hääles.

"Head või mitte, sul peab ikka päris suur nälg olema, et seda toidukuhja nii kiirelt hävitada," muigas Joseph. Chris'iga polnud nähtavasti kõik kõige paremas korras, samas polnud Joseph seda oodanudki.

"See on kolmas taldrik alles," õigustas Chris end ja kugistas nüüd oma mahlaklaasi tühjaks. Ta silmitses oma kätt, mis kahvlit hoidis. See värises päris hullul. Chris pani kahvli käest ja lükkas tühja taldriku endast eemale.

"Aa, kõigest kolmas? No siis pole hullu," sõnas Joseph muretult ja üpris sarkastiliselt, jälgides siis samuti Chrisi kätt. "Ma pakun, et see pole külmast," sõnas mees järgmist lihapalli hävitama asudes. Jah, tal olid veidrad söömisharjumused, mis hõlmaised toidu järkjärgult hävitamist.

"Mis vahet seal on, millest see on," pomises Chris ja ristas rinnal käed. Ta pidi veel sööma, lihtsalt pidi. Või seksima. Või sööma. Milline dilemma. Ta silmitses Joshi enda ees. "Sa semmid kellegagi?" küsis ta järsku ja kergitas oma kulme. Heatahtlikult.

"Kuidas arvad," sõnas Joseph mõtlikult ja torkas kahvli otsa veel ühe lihapalli. Üks veel ja siis võis spagettide kallale asuda. "Ma semmin alati kellegagi," lausus mees, jättes vastuse mingis mõttes lahtiseks. Tõsi see ju oli - mõni tsikk leidus alati, kes temasse flirtivalt suhtus ja Joseph vastas samaga.

Chris kissitas silmi ja muigas kavalalt. "Palun ütle, et sa pole sirge," lausus ta siis.

"Ma.. Olen sirge?" sõnas Joseph veidi kahtlevalt. Ta ei teadnudki, kas ta kahtles vastuses või kõhkles vastamises lihtsalt veidra palve tõttu.

"Kurat!" käratas Chris. Aga see polnud selline vihane ka ründav, vaid rohkem kahetsev. Kutt tõusis lauast, võttis oma klaasi ja taldriku ja kadus leti juurde, naastes uue portsuga. Huvitav, palju ta JÕUAB õgida, enne, kui see kõik vastu hakkab.

Joseph kergitas üllatunult kulme ja naeris kergelt mehe reaktsiooni üle. Polnud vist eriti kena küll naerda mehe üle, kes hetkel sellist sitta enda elus taluma pidi, aga kõik kõndisid kikivarvukil ta ümber niigi. Joseph võis ju üps erandlik tõbras olla.

Chris maandus uuesti lauas ja hakkas jälle spagette endale sisse ajama.

"Sa oled veider," sõnas Joseph pead raputades ja tegi siis ka viimasele lihapallile otsa peale, asudes spagettide kallale.

"Ma olen muusik," lausus Chris ja turtsatas siis naerma. "Olin," parandas ta end ja viis oma segase pilgu aknast välja, jättes väriseva käe kahvliga spagettides mängima.

"Oled endiselt," sõnas Joseph ja viis pilgu taas Chrisi käele, otsustades siis, et see pole tema asi pärida. Mees keerutas spagetid kahvli otsa ja toppis need siis suhu.

Nüüd hakkas ka Chrisi teine käsi värisema. Söögiisu oli äkitselt kadunud. Ta pillas kahvli taldrikusse. Külm higi otsaees. Chris toppis oma käed pusa varrukatesse ja põrnitses liikumatult oma taldrikut. Nagu kuju.

"Kuule, on kõik korras ikka?" küsis Joseph murelikult. Kuigi vastus oli ilmselge. Mees pani ka enda kahvli käest, viibutades käega Chrisi silmade ees.

Chris ei liigutanud ega reageerinud mitte kuidagi. Ta peas toimus mingi tohuvapohu. Kõik oli sassis. Kuskil tema ajus vilkus tuluke. Tuluke, mis ütles talle, et ta peab elama, aga juhtmed oleks nagu vahepealt lahti ühendatud ja info ei jõudnud kohale.

Joseph kortsutas kulme ja tegi mehe silmade ees nipsu. Nii mõnedki pilgud olid neile pöördunud ja sosin muutus valjemaks. Mees tõusis ja sammus Chrisi juurde, raputades teda õlast.

Alles raputuse peale Chris reageeris ja pööras oma uimase pilgu aeglaselt Joshile. "Mis on?" küsis ta, nagu mitte midagi poleks vahepeal juhtunud.