Nurgakeses

"Pisut," tunnistas neidis. Lisaks sellele oli tal haiglane vajadus oma pusa varukaid allapoole tirida. Talle meeldis oma pusadesse uppuda. Pusad olid üldse toredad. Nii soojad ja mõnusad.

"Mnjaa.. LA päikesega siinset ilma vist väga võrrelda ei anna," muigas Amanda. Tema oli õnneks igasuguse ilmaga harjunud.

"Seda kindlasti," naeratas Zooey. "Aga linn ise on võrratu. Mulle meeldib uutes kohtades käia ja avastada. See on nii meeli rikastav. Ma ei jõua ära oodata millal ma ükskord saan aega lumist Central Parki külastada," vuristas Zooey ja punastas siis. "Ma mulisen jälle," vabandas ta.

Amanda naeratas kergelt neiu vabanduse peale. "Pole midagi," mainis ta kiirelt. "Mulle meeldib ka õudselt uutes kohtades käia. Kuigi no.. osalt arvatavasti sellepärast, et ma olen nii harjunud."

"Mis mõttes harjunud?" küsis Zooey ja jäi Amandat vaatama.

"Ma olen terve elu reisinud. Või õigupoolest kolinud," selgitas Amanda naeratades. Eks sellisel eluviisil ole kindlasti ka omi miinuseid päris palju, aga temale see meeldis.

"Ja miks nii?" küsis Zooey. Ta oli vahel lihtsalt liiga uudishimulik, aga mis ta sinna ikka parata sai.

"Isa töökoha tõttu," sõnas Amanda. "Algul reisisime kogu perega, aga siis otsustas mu ema, et talle aitab ja nemad vennaga jäid Londonisse. Ma tegin isaga veel paar reisi ja siis sattusime USAsse ja ma otsustasin siia kooli tulla."

"See kõlab põnevalt," naeratas Zooey sõbralikult.

"Oli," kinnitas Amanda. "Samas siin on ka mõnus. Eks vahepeal ongi hea veidi maha rahuneda."

"Arvata on," naeratas Zooey. Ta põrnitses natuke oma tennisteninasid.

"Räägi mulle endast midagi," palus Amanda. Ta tundis, et tema oli niigi juba liiga palju lobisenud. Tavaliselt ei kippunud ta eriti jutukas olema.

"Ma ei oska midagi rääkida," tunnistas neidis. Ega ta tavaliselt väga ei osanud jah.