Õhtupoole

Eleanor naeris taaskord sõbranna üle. Ta oli nii kohutavalt lapsik ja Ellile meeldis see. Peagi jõudsid nad sooja koolimajja. "Kuhu läheme?" küsis neidis Kelsielt.

Vastupidiselt Pay'le, oli Ellie täitsa täiskasvanu moodi. Samas, ka Payson oskas nii käituda, kui ta tahtis. "Istume," vastas ta lühidalt ning maandus lähimale pingile.

"Täitugu su soov," muigas Eleanor ning maandus siis Paysoni kõrval. Ta võttis jope seljast ning ulatas selle omanikule. "Mitmendas korteris sa elad?" uuris Ellie.

"Nagu kuldkalake," muigas Hannah ning võttis siis jope tagasi, pannes selle sülle. Kuuldes küsimust, vastas ta sõbrannale.

Eleanor muigas. Kuldkalake, eks ikka. "Ahsoo," oli ainus, mida Ellie kosta oskas, saades teada, kust Hannaht leida võib.

"Ja kus ma sinu leian, kui mul vaja kellegi õlal nutta?" küsis ta, kergelt naerdes.

"Korter kahe esimesest magamistoast, ilmselt voodist," naeratas Eleanor.

"Jehee.. eks ma maandun siis varsti seal," muigas tütarlaps.

"Minu pärast võime kohe ka sinna minna," naeratas Ellie. Tal olidki riided märjad ja oleks täitsa tore midagi kuiva selga saada.

"Okei. Lähme siis," sõnas ta. Ellie'l võis nii päris külm olla. "Kindel, et sa haigeks ei jää?"

Eleanor kehitas õlgu. "Arvan, et mitte," vastas ta. Pead ei julgenud siiski anda. Ellie hakkas korterite poole liikuma.

"Vaata, et sa haigeks ei jää, eks. Muidu tuleb sul taluda mind, niikaua kui terveks saad," muigas Payson ning järgnes sõbrannale.

"Tõesti hirmus," naeris Eleanor. Jõudnud korter number kahe ukse taha, keeras Ellie ukse lukust lahti ning juhatas siis sõbranna oma tuppa. Uks läks sulgudes sneprisse. Eleanor tammus läbi elutoa oma tuppa.

Vaikides järgnes Payson sõbrannale. "Ma tohin su ajasdes kolada ka, eks.."

"Ikka jaa," lubas Eleanor. Tal polnud seal mitte midagi, mida teiste silmad, eriti sõbranna omad, näha poleks tohtinud. Ise valis neidis omale riided välja ning läks siis vannituppa. Ta otsustas ka dušši alt läbi käia.

Samal ajal, kui Eleanor pesus oli, tuhnis Hanna sõbranna asjades ja proovis ta riideid selga.

Paarkümmend minutit hiljem saab märgade sassis juustega kuivades riietes Eleanor oma magamistuppa. Nähes sõbrannat enda riided seljas, muigas ta:"Sobivad sulle."

Ellie saabus just siis, kui Pay järgmisi riideid seljast võtmas oli. Loomulikult pani ta kõik riided ilusti tagasi nii, nagu ta need võtnud oli. "Ikka.. sinu riided ju," muigas Hannah ning ajas enda riided tagasi selga. "Kui mul midagi sobivat pole, tulen röövinsinu omi natuke.."

"Minugi poolest," naeratas Eleanor lahkelt ja võttis siis laualt juukseharja ning hakkas oma juukseid peegli ees lahti harjama.

Hannah istus voodile ning vaatas, kuidas Eleanor juukseid kammib. "Need pikad juuksed ära ei tüüta? Mul on enda juustestki kopp ees.."

"Tahaks pikemaid," tunnistas Eleanor,"kahetsen, et järku lõikasin, üsna koledad näevad välja nüüd."

"Täitsa hull.." lausus Hannah ja tegi suured silmad, kui Ellie ütles, et ta pikemaid juukseid tahab. "Ei ole koledad. Minuarust sobivad just paremini," naeratas Pay lohutavalt ning tõusis siis püsti ja kallistas sõbrannat veel. "Nii tore on sind näha.."

"Sa ütled seda, sest oled mu sõbranna," muigas Eleanor, kammides edasi. "Sind ka!" Elliet ajas see naerma, kuidas Kelsie täiesti ootamatult teda kallistas.

"Ei ütle sellepärast, et sõbranna oled. Ütlen sellepärast, et ma nii arvan. Ma olen vastik inimene, kes ütlen üldjuhul enda arvamuse ka siis välja, kui see teistele haiget teeb.." sõnas Pay ning naeratas, kui Eleanor teda kallistas. Kallistuse lõpetanud, võttis ta sõbranna peast ühe juukse karva ning silmitses seda. "Niiiii pikk.." sõnas ta imestunud toonil.

Eleanor naeris taaskord. "Lühike," lausus ta surmkindlalt. Ellie sai oma juuksed lahti kammitud. Ta viskas juukseharja lauale tagasi viskas end siis voodile pikali. "Mis teeme?" küsis ta Kelsielt. Tal kindlasti oli mõni põnev idee.