Õhtupoole

Väljas oli küllaltki pime, kuid sellest hoolimata pakkis Payson ennast sisse ning läks kooli parki. Ta jalutas seal tükk aega ning viskas ennast siis lumme selili, tehes lumeliblika. Liblikas valmis, jäi ta sinna lihtsalt istuma ja mõtlema, sõrmega oma punaseid juukseid keerutades.

Eleanor istus pargis pingil ja värises külmast. Ta ei olnud ilmale vastavalt riides, õigupoolest tal polnudki veel riideid, mis sellise ilmaga sobiksid. Käpikud tal olid, mistõttu said ta lumepalle teha. Ühte ta hetkel kokku patsutaski. Ta tahtis sellest tugevat palli saada, teadmata, miks. Ellie nägi, kui punaste juustega tütarlaps parki tuli. Neidis muigas kergelt kui too tütarlaps lumeinglit tegi. Kui punajuuks istuma jäi ja juukseid keerutama hakkas, nägi Eleanor tema nägu. Kuratlikult tuttav oli see ja Ellie teadis täpselt, keda ta meenutab. Eleanori oli alati hämmastanud see, kui sarnased võivad mõned inimesed olla.

Mõne aja pärast märkas Payson toda tüdrukut, kes seal pargipingil istus. Ta naeratas ning tõusis püsti, jättes sõrme keerutamise juustes. Millegi pärast tundus too tuttav. Ta ei olnud keegi kodukohast. Kindlasti mitte. Kodukandi tuttavaid teadis ta unepealt ka kirjeldada. Too tütarlaps polnud aga keegi neist. Kes ta oli? Nii tuttav.. aga ära ei tundnud.

Peagi jõudis Hannah tütarlapse ette. "Hei," lausus ta ettevaatlikult ning märkas siis, et too väriseb. "Sul on külm?" küsis ta soojal toonil.

Nähes, et too punapea tema poole tuleb, pigistas ta kogemata lumepalli puruks. Too tütarlaps oli liiga tuttav tollele Kelsiele Inglismaalt, kellega ta kunagi ammu netiteel tuttavaks sai. Nad said täitsa hästi läbi, kuid ühtäkki nad lihtsalt ei suhelnud enam, Eleanor ei tea miks. "Hei," vastas Ellie sõbralikult,"veidi jah." Veidi. Hehh, kohutavalt.

"Sa ju lausa värised," sõnas ta ning võttis seljast jope, andes selle tütarlapsele. "Ole lahke," lausus Hannah hoolivalt. Tal oli endal tegelikult juba lausa palav. Pealegi oli tal seal all veel jakk ja siis veel pikkade varrukatega pluus ja siis veel õlapaeltega särk. "Ma olen Hannah Payson," tutvustas ta ennast ning ulatas terekäe. Endiselt üritas ta meenutada, kes too tütarlaps on. Tal oli palju välismaa-tuttavaid, ühtlasi neti-tuttavaid ja ta oli kõigist ka pilte näinud, aga panna nime ja nägu kokku.. hetkel käis see üle tema mõistuse.

"Aga..sul hakkab endal külm nii," keeldus Eleanor jopest. See on Ellie enda mure, et ta niimoodi väriseb seal. Ta oleks võinud ju sisse ära minna. Seda ta ei tahtnud, et keegi teine tema pärast haigeks jääb. Enne läheb ta koolimajja sooja, kui teiselt jope ära võtab. Kuuldes punapea nime, kohkus Ellie hetkeks. Ei ole võimalik. Hannah Payson. Võimatu. "Kelsie?" küsis Eleanor ettevaatlikult. Nüüd eksida oleks ka narr. Neidis võttis tütarlapse käe ja surus seda kergelt:"Mina olen Ellie."

"Võta-võta.. mul on tegelikult palav," naeratas Hannah. Ta ei saanud lasta tal ju külmetada, eriti, kui nad praegu vestluskaaslased olid. Kuuldes enda keskmist nime, mida just paljud ei tea, noogutas ta. Kuuldes, kes tütarlaps on, oli Pay kergelt kohkunud. Kuidas ta sai nii loll olla ja teda mitte ära tunda?! "Eleanor," lausus ta rõõmsalt ning kallistas sõbrannat.

Võimatu. Eleanor kallistas Kelsiet vastu. "Ja ma arvasin, et ei näe sind kunagi." Ellie suutis unustada, et tal külm on. "Tulid õppima siia?" küsis neidis, eemaldudes sõbrannast.

"Jah.. sama siin.. sina seal Austraalias ja mina Inglismaal. Aga noh, samas. Miski pole võimatu," naeratas ta ning pani siis pärast kallistust enda jope Ellie õlgadele. Ta ei saanud lasta tal külmetada! Hea sõbranna kohustus! "Õppima jah.. ja venna jälgedes astuma," muigas Hannah.

Ellie ohkas kergelt, kui Payson oma jope talle ikkagi õlgadele pani. "Sul on vend?" imestas Eleanor. Kelsie polnud Elliele temast kunagi rääkinud.

"Ma pole sulle temast rääkinud? Endaarust küll olen. Bryan. Selline hästi armas vanem vennake," naeratas tütarlaps.

Eleanor muigas:"Kui siin rohkem Bryaneid pole, siis ilmselt oli see su vend, kes mulle piljardis pähe tegi." Respekt Bryanile, seda juhtus harva, kui Ellie kelleltki piljardis pähe sai. "Mida sa siia õppima tulid?" küsis Ellie.

"Ohohh.. paha venna mul," muigas Hannah. "Muusika ja kirjandus. Ja sina?" päris Pay. Tegelikult oli ta niipalju küsimusi, et ta ei teadnudki kohe millest alustada.

"Muusika on põhi?" küsis Eleanor, olles selles täiesti kindel. Ta teadis, et Kelsiel on ilus hääl. "Ma võtsin muusika põhiainena ja lisaks kunsti."

"Ikka jah," noogutas Hannah. "Niitore.. siis hakkame tundides kohtuma. Vennaga ma küll tundides ei kohtu. Me suutsime erinevad ained valida, " naeris Pay. "Aga räägi nüüd, kuidas sul läinud on?"

Eleanor naeratas rõõmsalt. "Läinud..maitea, tavaliselt. Keskkooli sain lõpetatud ja nii kaua kuni teada sain, et siia sisse sain, läks igavalt. Isaga reisimine ei paku ka pinget enam. Sõpradega koos veedetud aeg on muidugi kuld, aga üldiselt jah, igavalt. Sul endal? Mis põnevat teinud oled?"

"Jama, et igavalt. Ma olen suutnud ennast jamadesse mässida. Rasedaks jääda, aborti teha ja siis natuke normaalselt ilma jamadeta ka elanud. Üritan endale karjääri ehitada, " lausus ta Ellie'le.

Eleanor kergitas kulmu. "Rasedaks? Aborti? Kelsie!?!" Ellie teadis, et Hannah on mässumeelne, aga et ta on võimeline tapma veel sündimata lapse? Eleanor oli sõnatu. Tema oleks lapse vaatamata kõigele alles jätnud.

"Jajah, Ellie.. ma tean. Aga.. see oli juba aasta tagasi ja ma olin segaduses ja ma ei teadnud mida teha.. pealegi ma olin tollal lastevastane ja olen veidike ka siiamaani." õigustas tütarlaps ennast.

"Nooh, mis tehtud, see tehtud," tõdes Eleanor. Ta ei hakanud paysonile etteheiteid ega midagi tegema, need ei ole enam nagunii midagi väärt. "Lähme sisse ära?" küsis Ellie. Tal ei olnud enam külm, aga vastik oli vaadata sõbrannat ilma jopeta.

"Mis tehtud, see tehtud.. ja ma loll suudan vanadesse jälgedesse tagasi ennast sättida," ohkas tütarlaps ning kehitas Ellie küsimuse peale õlgu. "Kui sa tahad," naeratas Payson.

"Sellisel juhul on mul ideaalne võimalus sind uutesse jälgedesse tirida," muigas Eleanor ning tõusis siis pingilt.

"See mulle meeldiks, " naeratas Hannah ning kallistas sõbrannat veel.

Eleanor tõmbas sõbranna endaga kaasa, suundudes koolimaja poole. "Hellitad mind hiljem," muigas Ellie, kõndides kindla sammuga akadeemia peauksele aina lähemale.

"Ojaa," lausus ta kurjakuulutavalt ning isegi tegi seda evil laugh'i, samas rahulikult tütarlapsega kaasa jalutades.