Klassis

Hannah oli koolile ringi juba peaaegu peale teinud. Uurinud läbi kõik kohad, kuhu ta minna sai ja võis ning jõudis lõpuks siis klaveriklassi.

Endamisi naeratades, astus ta klassi ning seejärel maandus klaveritoolile, tõstes kaane üles. Tegelikult polnud Pay'l aimugi, kas õpilased tohivad nii klassides kolada, aga tema jaoks erilist vahet polnud. Üks pahandus ette või taha, mis vahet sel on?

Esilagu ta lihtsalt silmitses klahve, hakates seejärel mängima üht küllaltki lihtsalt lugu, millele ta hetk hiljem kaasa laulma hakkas. Laulis ta aga nii, et see tundus rohkem pominana klaverihelide kõrval.

Melicent'il olid käes mõned noodilehed, kui ta muusikaklassipoole astus, et neid pisut harjutada. Tal aga ei oleks pähegi tulnud, et keegi teine võiks juba klassis ees olla ning mängida klaverit, mistõttu neidis üllatus, kui oli ukse avanud ja seal kedagi näinud. Sellegipoolest ta ei lahkunud, vaid sulges ukse ning jäi vaikselt mängimist kuulama.

Mingi aeg ta hääl läks aga valjemaks, avaldades selle võimsuse, mis ta hääles kõlas. Lõpetanud klaveri mängimise, lõpetas ta ka laulmise ning viis siis pilgu selja taha, lootuses, et keegi teda ei jälgi.

Nähes seal aga blondi tütarlast, vaatas ta korraks teda hirmunud silmadega, et äkki tuli ta noomima, võimidagi, kuid kaotas selle peagi. "Tere," lausus ta, olles enda kogunud ning naeratas siis.

Tüdruk mängis hästi ning nagu hiljem oli kuulda, siis ka tema laulmine oli väga hea. Kui too aga lõpetas ja end Melicent poole pööras, ei suutnud neidis muiet ära hoida, kui punapäise tüdruku silmades hirmu märkas. "Tere," sõnas ta samuti, muie endiselt näol.

"Sa tulid siia harjutama? Ma olin ees?" küsis Payson automaatselt kaks küsimust, mis talle pähe tulid. Ta ei tahtnud teiste proove segada.

Mõne aja pärast tõusis ta ka toolilt püsti. Nii igaksjuhuks.

"Ei, ei," sõnas Melicent kiirelt. "Ma tegelikult tulin lihtsalt siia, kuna mõtlesin, et kedagi pole siin ning ehk võiksin pisut mängida.. Aga sa võid ise vabalt edasi mängida. Ma võin lahkuda ka, kui minu siinolek sind selajal häirida võib."

"Ei häiri. Tegelikult ma tahaksin kuulda, kuidas sa mängid. Kui ma loomulikult tohin kuulata," naeatas Pay sõbralikult.

Miks ka mitte. Kuna Melicent ennist ukse juures seisis, läks ta nüüd klaveri juurde, mille toolil ta ka istet võttis. Ta valis enda käes olevatest nootidest kõige esimese ettejuhtuva välja ning asetas selle aluse peale. Neidis tale algul korra kätega üle klahvide ning alustas siis mängimist. Oli kohe näha, et Mel oli aastaid klaverimängimist õppinud, sest ta käed nagu voolavalt ühelt klahvilt teisele läksid.

Payson seisis klaveri kõrval. Ta vaatas, kuidas neidise sõrmed klahvidel liikusid ja kuulas helisid, mis see tekitas. Mõni aeg hiljem sulges ta silmad, keskendudes ainult helile.

Mingi hetk tuli aga noodis üks pisut raskem koht, mida Melicent siiamaani ära mängida polnud suutnud, niiet nüüdki üritades see välja ei tulnud. Pahaselt lõpetas neidis mängu.

Payson kuulis, kuid neiul üks koht välja ei tulnud, kuid ta lasi selle lihtsalt kõrvust mööda. "Sa mängid fantastiliselt," naeratas Hannah.

"Aitäh," sõnas Melicent, "kuid sellegipoolest ei saa ma ühe kohaga hakkama." Ta otsis noodilehelt selle koha üles ning proovis siis kuidagi. Ikka mitte midagi.

"Ikka juhtub. Harjutamine teeb meistriks. Ma olen kindel, et sul see ühel päeval õnnestub," naeratas tütarlaps, kuulates, kuidas neidis ebaõnnestunud kohta uuesti proovis.

"Ühel päeval," pomises neidis ning lisas valjemalt: "Ma lootsin sellega nädala pärast esineda, aga tuleb vist kavast välja jätta."

"Nädala pärast on mingi esinemine?" küsis Payson, silmi suureks tehes. Loodetavasti ei pea tema seal osalema. Võinoh, laulda talle seal meeldiks. "Aga.. noh.. ma arvan, et sul on see pigem peas kinni, et sa seda kohta ei oska ja siis alateadlikult mängidki valesti. Pead lihtsalt mõtlema, et sa saad sellega hakkama, sellesse tõsiselt uskuma ja teoreetiliselt seda kohta mängida oskama. Ongi kõik," naeratas Hannah.

"Ma esinen kirikus. Mingi jõulujärgne väike kontsert," lausus Melicent. Üldiselt tegeleb neidise ema selliste asjadega, et tüdruk igalpool esineks. Tüdruku õpetuse peale Mel ohkas korra, kuid sisendas siis endale, et ta oskab, oskab, oskab.. Ta proovis taaskord seda kohta. Pisut isegi ehk läks paremini, aga mitte täielikult ja nii palju, nagu neiule sobinud oleks.

"Tohib ma tuleb ka vaatama?" küsis Hannah. Teda tõsiselt huvitas see. Kuulates, kuidas Melly mängis, naeratas ta. Temas oligi abi olnud. "Väga tubli. Ja kui sul on tahtejõudu, seda esinemiseks ära õppida, siis usu mind, sa oskad seda oivaliselt, ilma vigadeta mängida," lisas tütarlaps.

"Ikka võid. Järgmisel laupäeval, kell 12 päeval hakkab, Upper West Side' kirikus," vastas Melicent. "Ma loodan," sõnas ta siis naeratades. "Aitäh abi eest."

"Tore. Kui mul midagi erakorralist ette ei tule, siis olen seal," naeratas Hannah. Pidevalt tuli tal midagi erakorralist ette. Vähemalt kodukandis. Siin lootis ta selle lahti saada. "Võta heaks. Aitan teine kord hea meelega," ütles Payson, endiselt naeratades.

Melicent vaatas hetkeks noote ning klahve, kuni talle meelde tuli, et ta punapäise tüdruku nimegi ei tea. "Ma olen Melicent, muidu," lausus ta siis, muie näole tekkimas.

"Meeldiv tutvuda, Melicent. Payson Hannah," lausus ta, ulatades terekäe.

"Samas sõnas," muigas Melicent ning võttis terekäe vastu, surudes seda korra. "Ja kumma nimega ma sind kutsuma peaks?"

Surumise lõpetanud, tõmbas ta käe tagasi. "Emn.. mul vahet pole. Mul on tegelikult kolmas eesnimi veel, aga tutvustan ainult kahega. Ja siis mul on veel hüüdnimesid. Niiet kutsu kuidas iganes tahad. Minul vahet ei ole," ütles Hannah ning naeratas siis.

"Payson siis," muigas neidis. Ta ei viitsinud väga hüüdnimesid välja mõtlema hakata. Võib-olla kunagi kujuneb midagi.

"Ookei. Payson sobib," naeratas Hannah. "Aga.. teeks äkki nii, et sa mängid ja ma laulan? Kui sul on midagi, millel sõnad ka on.."