Lambist

"Jap, käib jah. Pisike õde astus venna jälgedes," muigas neidis, tehes mõne ajaga klaasile põhja peale. "Kui jutt mu vennale läks.. räägi enda perest." lausus ta nagu muuseas.

"Nad elavad LA's, pole väga midagi rääkida," pomises Chris ja vedas pöidlaga üle oma katkise huule. Ryaniga oleks küll vaja veel rääkida. Ta rüüpas viimase sõõmu oma rummist ja tellis uue.

Mõni aeg pärast seda, kui Chris endale uue joogi tellinud oli, tegi seda ka Payson. "Sa vist ei suhtle oma perega tihti.." sõnas ta. See oli vaid eeldus ja ta ei oodanud mingit vastust sellele.

Tütarlaps viis pilgu baarile. Ta oli üks vähestest, kui mitte ainuke, tavainimene, kes siin baaris hetkel viibis. Mingi osa temast käskis kõigilt autogrammi küsida (nii ilu jaoks), teine osa jälle ilusti paigal istuda ja normaalne olla.

"Suhtlen küll," õigustas Chris end. "Pühad veedan tavaliselt kodus," tõi ta hea näite.

Payson naeratas, kuuldes, et Chris enda perega suhtleb. "Pühad ongi selleks, et peredega olla." naeratas Hannah, rahulikult rummi juues. "Pühad on toredad, olgugi, et ma perekondlik inimene ei ole." lausus tütarlaps.

Chris noogutas rüübates ka oma rummi. Ta silmitses neidu. "Te olete siis vennaga lähedased?" küsis ta nii muuseas.

"Küllaltki jah. Ütleme nii, et vennake on mulle nii isa kui ka parima sõbra eest," vastas Payson. "Sa millegiga muusika kõrvalt ka tegeled?" küsis ta küsimsue, mida tütarlast pikemat aega tegelikult huvitanud oli.

"Näitlemisega," vastas Chris ja jõi oma klaasi tühjaks, tellides uue joogi. "Vabal ajal tegelen ekstreemspordiga," lisas noormees.

Ka Payson'i klaas oli tühjenenud ning koos Chris'ga tellis temagi endale uue. "Ekstreemsprodiga?" küsis ta huvitatult, toetades küünarnukid lauale ja pea kätele. Mõne aja pärast saabusid ka joogid ning koheselt rüüpas Hannah sealt suurema sõõmu.

"Mägironimine, lumelaud, rula jne," selgitas Chris muiates ja rüüpas samuti lonksu oma joogist.

"Rulaa~" lausus Payson küllaltki lapsikult, tehes klaasile põhja peale ja tellis uue. "Ekstreemsport on mõnus," muigas Hannah.

"On," noogutas Chris ja muigas siis Hannah jõi päris kiiresti oma jooki.

Oi kui palju küsimusi veel Hannah'l oli.. aga ta ei julgenud enam midagi küsida. Ta teadis, et ta kipub aeg-ajalt küsimustega liialdada. Ta lihtsalt kallas neljandat klaasi rummi endale sisse. Enam Payson kindlasti kaine ei olnud. Kui sõbrad jõid tavaliselt rummi koolaga, millest 1:5 vaid rummi olid ja kuskil kümneda joogi järel veidralt käituma hakkasid (see tähendab teiste klassitäie rummi järel), siis neli klaasi ilma lahjenduseta on natuke jõhkram.

Chris jõi lonksu enda klaasist. "Sul on kindel plaan täis jääda või mis," muigas Chris.

"Milleks muidu juua?" küsis ta õlgu kehitades ning naeratas siis. "Aga jah.. mul on plaanis täis jääda.. ainult ma ei tea, kui kindel see plaan on." sõnas Pay. "Samas, elust tuleb võtta kõike mis annab. Haarata niisama juhustest kinni ja vaadata kuhu see sind viib.." seletas ta, tõstnud klaasi silmadega ühele tasemele ning vaatas veidi klaasi. Selle mõne hetke pärast lauale asetanud, tõstis ta jalad toolile, võttis õrnalt käega ümber põlvede ning rüüpas siis veel rummi.

"Selles on sul õigus, elu lõpeb nii või naa surmaga," muigas Chris.

"Mul on alati õigus. Ainult oleneb, kui palju," muigas tütarlaps. "Jap. Elu lõpeb alati surmaga.." pomises Payson lisaks, tehes ka sellele klaasile põhja. Võtaks veel.. või mitte? Vist mitte.. hommikul on lihtaslt hullem olla. Vaevalt, et ta midagi erilist mäletaks ka. Samas, VIP baari rumm maitses paremini (mis oli kindlasti lihtsalt mõttes kinni). "Sa usud surmajärgsesse ellu?"

"Huvitav küsimus," märkis Chris. "Vist mitte," arvas ta siis ja tühjendas oma klaasi, tellides uue. "Sina usud?" küsis ta siis.

"Naah.. mitte eriti. Tobe uskumus usklikele. Ainus usk, millese ma usun on usk iseendasse," naeratas ta ning vaatas siis, kuidas Chris klaasi tühjendas. Nii aeglane. Hannah oli ühega klaasiga ees. Talle meeldis alati jälgida, kui palju ta teistest maas või ees joomisega on. Üldiselt suutis ta siiski ees püsida.

"Mitte usklikud usuvad ka, et on elu pärast surma," märkis Chris.

"Nooo jah.." venitas tütarlaps. "Seda ka.. aga mina pole üks neist," naeratas tütarlaps, jalad taas maha pannes, sest hakkas nüüd seal purjus peaga, jalad toolil, tasakaalu kaotama. Kui jalad maas oli, oli palju kindlam olla.

Hannah polnud pikemat aega nii palju joonud ja kõhus tal ka midagi korraliku polnud, niiet jook hakkas korralikult pähe. Korralikumalt, kui neidis arvanud oli. Kõndida ta siiski suutis.. ja peaaegu ka iseseisvalt mõelda. Samas, mitte piisavalt, et millegi arukaga hakkama saada.

Chris muigas kavalalt: "ei tasu vist nii kiiresti juua või mis?"

"Mhm.. time-out," naeris Pay. "mm.. ma su täispikkanime tohin teada või on see salastatud info?" küsis ta, meest vaadates.

"See on salastatud info," muigas Chris kavalalt. Seda see suht oligi. Tema keskmist nime ei teadnud keegi peale ta pere.

"Jama värk," sõnas ta ning torutas korraks huuli. "Miks nii? Nagu ma plaaniks selle ajakirjandusele avalikustada, võimidagi." viimane lause oli öeldud küllaltki irooniliselt, mis väljendas omakorda seda, et see oli eitavalt mõeldud.