Lambist

Chris istus sööklas, laua taga. Tema ees oli tass kohvi, millest ta oli paar lonksu võtnud ja mingi küpsis, mis kohviga kaasas käis vist. See oli täiesti puutumata. Tal olid jalas tema lemmikud tumedad teksad ja tumehall mingi kirjaga t-särk. Paar lauda temast eemal oli kuulda mingit sosistamist, aga Chris ei pööranud sellele tähelepanu. Ta keskendus hoopis paberile enda ees, kuhu ta midagi kirjutas ja siis jälle maha tõmbas.

Jalas tennised ja teksad ning seljas õlapaeltega särk, mille peal oli pikkade varrukatega triibuline must-valge särk, mille käised olid küünarnukkideni tõmmatud, sammus tütarlaps sööklase. Juuksed, nagu enamjaolt, olid tal lahtiselt.

Sööklasse jõudnud, vaatas ta mingi aeg ringi, pärast mida ta endale ühe tee ja kaneelisaiakese ostis. Kätte saanud, mida tahtis, pistis ta järelejäänud raha taskusse (üldjuhul ei tunne Payson sellist asja, nagu rahakott) ning suundus siis istuma.

Tütarlaps maandus laua taha, kus istus tumedapäine noormees, kes midagi kritseldas. Nende vahel oli üks vaba iste. Pilkugi talle viimata, võttis ta saiakese ning hammustas seda, seejärel veidi kuuma teed peale rüübates. Hetk hiljem ta juba sasis enda juukseid ja otsis taskust telefoni, trükkides seal kiirelt ühe sõnumi ja saatis ära. Telefon jälle taskus, jõi Hannah veel teed.

Chris tõstis pead, kui keegi temaga lauas ühines. Ta võttis laualt salvrätiku ja hakkas sinna midagi kirjutama. Lauljate värk, igale võimalikule paberile sai sõnu kirja panna. Chrisi huulile ilmus muje, kui ta edasi kirjutas.

Saiakse peaaegu otsas, jõi Pay teed, viies vargsi pilgule kirjutavale noormehele. Nüüd hakkas teda huvitama, mida too seal nii hoolega kirjutab. Samas, see polnud tema asi ja ta pööras pilgu tagasi enda ette, lõpetades tee joomise.

Hetk hiljem oli saiake söödud ning Payson tõusis püsti, et lahkuda. Peas tegi ta endale väga tiheda graafiku - tal oli plaanis terve linn täna läbi uurida. Neidis küll teadis, et see on küllaltki võimatu missioon, kuid üritada ju tuleb.

Püsti tõusnud, võttis ta kätte tassi ning viis selle siis ära. Taas oli tal käes telefon ning jõudmata paarigi sammu ukse poole astuda, libises see tal käest ja kukkus ilusti otse põrandale.

Pahaselt hakkas Hannah pomisema, kükitades maha, hakates telefoni juppe kokku korjama, mis telefoni küljest kukkumise tagajärjel lahti olid tulnud.

Kõik jupid kokku korjanud, võttis ta istet lähimal tühjal istmel, tühja laua taha ja hakkas telefoni tagasi kokku panema. Kuna tal polnud nutitelefon, pigem üks vanem Nokia, siis olid seda küllaltki lihtne tagasi kokku panna. Ilmselt oli selles süüdi ka see, et igavusest hakkas ta pidevalt, kasvõi tunni ajal, oma mölafoni juppideks võtma ja seejärel uuesti kokku panema.

Chris märkas, kuidas neiu telefon põrandale kukkus ja turtsatas naerma. See ju oli naljakas. Natuke omaette naernud, lõpetas ta laulu, mis salvrätikul oli ja pööras siis pilgu taas oma paberile, millel olevat laulu ta ikka lõpetada ei suutnud.

Tal ei jäänud tähele panemata, et keegi selle peale naerma hakkas, kui tal telefon maha kukkus. Pay lihtsalt pööritas selle peale korraks silmi ja muigas siis kergelt.

Telefoni tagasi tööle saanud, naeratas ta rahulolevalt ning pani selle taskusse tagasi, otsustades, et mölafonl seal turvalisem on.

Payson viskas nüüd peast mitte linna uurima minna. Lihtsalt, niisama. Igaksjuhuks. Selle asemel maandus ta uuesti mehe kõrvale, kelle kõrval ta ennem olnud oli.

"Milles telefon süüdi oli?" küsis Chris muiates ja rüüpas nüüd oma unustatud kohvi. Ta huul oli kaklusest küll pisut paranenud, aga siiski oli see veel märgatavalt katki. Chris tõmbas sõrmedega läbi oma juuste ja silmitses neidu. Too vist ei tundnud ka teda ära. Vahva.

"Selles, et ta üldse eksisteerib?" vastas ta õlgu kehitades, ise muiates. Hannah'l ei jäänud märkamata katkine huul. Selle peale kergitas ta omaette kergelt kulmi. Elava fantaasia tõttu oli tal juba kümnekonna ringis valmis mõeldud põhjuseid, miks noormehel huul kakti oli.

Too noormees tundus tuttav. Kelsie teadis teda. Ta oli teda kuskilt näinud. Suvaline inimene ehk tänavalt? Või mõni kuulsus? Või kunagine peretuttav? Hoolikamalt silmitsedes, tundis ta aga noormehe ära. Ta oli nii mõnigi kord temast ajalehest midagi lugenud. Või õigemini, silmadega viimastest uudistest üle visanud. Sellegipoolest ei hakanud ta lausuma, et ta ära tundis, kes too on. Pay lihtsalt eeldas, kui ebameeldiv see olla võib, kui igal nurgal teda ära tuntakse.

"Kasvõi selles," noogutas Chris ja muigas. Sööklas oli päris palju rahvast ja näis, nagu oleks kõigil vaja korraga rääkida. Enne see Chrisi ei häirinud, aga nüüd oli lärm kuidagi eriti närvidele käiv.

Lärm oli tõesti häiriv, aga Payson ei teinud sellest välja.

"Sa käid siin koolis?" küsis ta. Samas, mida tegi temasugune staar koolis? Või tuli ta õpetajaks?

"Jap," noogutas Chris. "Ja ma eeldan, et sina käid ka siin koolis," muigas noormees. Ta mängis oma kohvitassiga.

"Pisikene uustulnukas," vastas Hannah muige saatel. "Muideks, ma olen Hannah Payson," tutvustas ta, ulatades noormehele terekäe. Üldiselt eelistas ta keskmist nime mitte kasutada. See oli hädajuhtude jaoks nagu salanimi, võimidagi.

"Chris," tutvustas ka noorees ennast ja surus neiu kätt. "Mida õpid siin siis?" küsis ta muiates.

Kui Chris ennast tutvustas, muigas Hannah ning pärast käesurumist võttis ta käe ära ning pani selle sülle, hakates sõrmedega põlvel trummeldama. "Laulmist ja kirjandust. Ja ma eeldan, et sul on ka midagi muusikaga seoses, eks," naeratas tütarlaps.

"Näitlemina ja muusika," vastas Chris ja muigas. Näis et tüdruk siiski oli ta ära tundnud.

"Mm.. kui ma küsida tohin, siis.. Chris.. mida sa siin teed, kui sul karjäär olemas on?" küsis Hannah, andes noormehele vastamisvabaduse. Kui tahab vastab, kui ei siis mitte. Ideeliselt polnud see küll tema asi, aga küsija suu pihta ei lööda ja teda huvitas see väga, mida teeb tuntud isiksus koolis õppimas.

"Omandan teadmisi näitlemise vallas," muigas Chris kavalalt. "Äkki mul on suur film plaanis," kergitas ta kavalalt kulme. Miks ka mitte. Oma tõelisi põhjuseid ta nagunii reetma ei kavatsenud hakata.

Hannah küll kahtles vastuse õiguses, kuid samas võis ta tõtt rääkida. Pay oli arvamusel, et staarid ei ole just kõige ausamad inimesed, aga ilmselt oli see tema peas kinni.

"Edu sulle. Eks ma jään siis seda filmi ootama," naeratas tütarlaps.

Lärm oli vaibunud, kuid nüüd oli ülivaikne. Ilmselt kõik kuulatasid, mida Chris punapäise tütarlapsega räägib. Ehk tuleb siit skandaal?

Payson pööras tooli nii, et seljatugi jäi noormehe poole, istus sinna seejärel nii, et ta endiselt Chris'i näha sai, toetades nii käed kui ka pea vastu seljatoe äärt.

"Edu läheb tarvis ikka," muigas Chris ja heitis pilgu paberile kriitseldatud sõnadele, mis kuidagi omavahel ühilduda ei tahtnud.

"Kellel rohkem, kellel vähem.." pomises tütarlaps omaette.

Nähes, et noormees viis pilgu enda kritseldistele, muigas Hannah. "Armastuskiri?" küsis ta kergelt naerdes.

"Ei," muigas Chris. "See peaks uus laul olema," pomises noormees.

"Peaks olema?" küsis ta. Vist ütles Chris seda sellepärast, et laul polnud piisavalt hea? Äkki saaks Pay aidata (milles tütarlaps ise küll sügaavlt kahtleb, kuid siiski). Tal pole annet laule kirjutada, kuid luuletada ta oskab. Ehk oleks sellest kasu?

"No jah, aga ma ei suuda seda lõpetada," vastas noormees.

"Mm.. äkki ma saan aidata?" küsis ta ettevaatlikult.

"See on väga isiklik asi," sõnas Chris. "Nagu ebausk või nii," lisas noormees. Ta ei näidanud tavaliselt kellelegi oma laulusõnu.