New in town..

Bryan raputas pead, kuid võttis siis võtmed ning hakkas õe masina poole jalutama, endal õrn muie huulil.

"Ma maksan selle eest kätte.." irvitas ta vaikselt ning jalutas siis mootorrattani. "Mul on ainult üks kiiver.." lausus ta tasaselt, lootes, et vennake sellest suurt probleemi ei tee.

Bryan kortsutas kulme. "Ja see läheb sinu pähe" lausus ta siis hetke pärast, istudes mootorratta otsa.

"Miks mitte sulle?" küsis ta veidi õrritavalt ning pani siis kiivri endale pähe, istudes mootorrattale ja võttis ümber venna õrnalt kinni.

"Sest ma ei taha et sa ära sureksid, kui mingi õnnetus juhtub" lausus nooruk tõsiselt ning käivitas siis masina. Mitte et õnnetus kindlalt juhtub, aga võimalus oli alati. Nad sõitsid kohalt minema.

"Ja ma kindlasti tahan, et sa ära sureksid.." ohkas Pay, hoides tugevamini ümber venna kinni, kui nad liikuma hakkasid.

Eks see oli ikka nii. Aga suure venna sõna jäi selles osas alati peale. See oli lihtsalt kirjutamata reegel. Bryan sõitis suhteliselt rahulikult mööda teid, kuni nad lõpuks olid ühe kohviku ees. Ta parkis masina ära ning ronis selle seljast siis ära.

Kohe, kui nad kohviku ette jõudsid, ronis Hannah ruttu motika seljast maha, võttes kiivri peast.

Võtmed andis ta tagasi õele. Nad võisid kohvikusse minna. Bryan tegi Paysonile ukse lahti ning järgnes siis tüdrukule.

Võtmed pistis Hannah ruttu taskusse ning sisenes siis kohvikusse, vend järgi oodates.

Läinud leti juurde tellis Bryan endale ühe topeltespresso. "Mis sa tahad?" uuris Bryan siis Paysoni käest.

"Kooki.. ja kohvi.. ja veel kohvi," lausus ta. Tal oli vererõhuga probleeme ning seetõttu oli ta mõni hetk varem Bry'st tugevalt kinni võtnud. Loomulikult sai vennake aru, misa tal on. Bryan teadis kõigist Pay hädadest.

"Siis üks kook mis teil on siin" lausus Bry ja näitas näpuga ühe koogi poole. "Ja siis üks tavaline kohv" lisas ta. Ta sai asjad ning maksis siis nende eest. "Milline laud?" uuris ta Paysonilt.

"See," lausus ta kiirelt ning maandus lähimas vabas lauas. Mõnus oli istuda. Eriti, kui sul pea minestamiseni ringi käib.

Ta võttis kuidagimoodi kõik kolm taldrikut, kahel neist olid ka kohvitassid ning istus siis Hannah'iga ühte lauda.

"Aitääh.." lausus ta ning võttis kiirelt kohvitassi, selle peaaegu tühjaks juues.

"Okei, võta rahulikult, aega on" lausus ta Payle, kui nägi, et too terve tassi ühe korraga peaaegu tühjaks jõi.

"Aega on, aga mul käib pea vääga ringi. Minestan ära, vot siis.." irvitas Hannah.

Bryan turtsatas ning raputas vaikselt pead. TA võttis lonksu oma kohvist ning jäi siis õde vaatama. "Kuidas vahepeal läinud siis on?" uuris ta Paysoni käest.

Nüüd, kui parem hakkas, sõi Pay ka veidi kooki. "Mm.. normaalselt. Pahandusi on ikka palju, aga üritan nüüd neist lahti saada. Välja heitmine on viimane, mida ma vajan just nüüd, kui mul on plaanis tõsiselt enda karjääri edendama hakata." seletas ta vennale.

"Ah et sellepärast sa siia tulidki, et sind visati välja?" küsis Bryan siis. "Ma imestan, et sa siia üldse sisse said" lisas ta. Kindlasti oli Hannah andekas. Ta sobis siia, kuid kui teisest koolist välja visatakse?

"Ei visatud midagi välja. Dire viskas üle, ma tulin ise ära. Ja siin on natuke turvalisem. Suure venna kaitseb," lausus tütarlaps lõbusalt.

"Kuuled. Sa oled nüüd juba suur tüdruk" lausus Bryan ning naeratas. "Ei saa elu lõpuni jääda oma suure venna peale" lausus ta. Kindlasti Bryan kaitses oma õde, kui vaja oli.

"Olen jah, aga suur venna ikkagi kaitseb." naeratas Hannah. "Kõike saab, kui väga tahta," muigas tütarlaps. "Tegelikult ma ei viitsi üldse vaielda." muigas ta ning sõi oma koogikese lõpuni.

Linda jõudis lõpuks peale pikka jalutuskäiku New York'is ühe suure vanema hoone juurde ning tundis selles ära oma tulevase elukoha ja ka õppeasutuse. ,,Tere, uus kool," ütles tüdruk vaikselt endamisi ning sammus mõtlikult parkla poole. Siis vaatas tüdruk veel ringi ning nähes, et keegi teda tervitama ei tule, otsustas ta siiski tundi minna ning sammus koolimaja poole, kuni nägi ühte heledate juustega poissi endale vastu tulemas...