New in town..

Hannah oli just New York'i saabunud, kaasas vaid spordikott tähtsamate asjadega. Talle ei meeldinud kunagi asju igale poole kaasa tarida. Tütarlaps eelistas uues kohas uued asjad osta. New place, new beginning.

Lennukist maha saanud, soetas ta endale paari tuttava abiga mootorratta. Load olid tal olemas. Pay eelistas mootorrattaid autodele. Ilmselt adrenaliinilaksu pärast. Ta kippus tihtipeale jamadesse sattuma, aga nüüd lubas neidis endale, et püüab jamadest eemale hoida. Eriti nüüd, kui ta vanem vennake samuti siin on.

Lõpuks jõudis Hannah ka kooli parklasse, kus ta oma vähemalt järgmised paar kuud veeta kavatses. Mingil määral ema mõjutusel, mingil määral venna jälgedes astumiseks, kuid kõige enam enda harimiseks.

Ratta seljast maha saanud, võttis ta ära ka kiivri. Sõidukile jala alla pannud, sättis ta enda koti mugavamini üle õle ning suundus siis kooli, käies ära direktori kabinetis ja seejärel enda toas, naastes lõpuks tagasi parklasse.

Nagu juba öeldud, new place - new beginning, aga sellegipoolest ei saanud ta ära öelda kiusatusest, kuskil kiiruskatseid tegema hakata (mis väga suure tõenäosussega haiglas lõppeksid).

Ot: [You must be registered and logged in to see this link.]
Vennakesele, Bryan'le

Bryan oli parasjagu väljas jalutamas, kui siis kaugemal kusagil kuidagi tuttavat inimest nägi. Ta kortsutas kulme, kui mõtles et raudselt on see mõni tüdruk kusagilt peolt ning vihakb jälle teda. Bryan hakkas õrnalt naerma, kui sellele mõtles. Siiski jalutas ta edasi, süütades omale nüüd suitsu. Lähemale jõudes, kortsutas ta kulme. "Pay?" küsis ta. Punaste juuste järgi oleks ta juba kaugelt pidanud oma õe ära tundma, kuid Bryan ei suutnud seda lihtsalt uskuda.

Tütarlaps oli just mootorsõiduki selga tagasi istumas, et sõitma minna, kui kuulis vennakese häält. Koheselt jättis ta motika sinnapaika ning viis pilgu sinna, kust häält kuulnud oli.

Nähes vennakest, jooksis ta ruttu tema juurde ning hüppas talle sülle. "Bryan!!" sõnas Pay rõõmsalt, venda kallistades. Pärast kallistust tuli ta sülest maha, võttis Bry'lt suitsu eest ära, tõmmates sealt ise ühe maffi ning viskas siis selle maha, jalaga peale astudes. "Mulle endiselt ei meeldi, et sa suitsetad. Kavatsed endale kopsuvähki saada?" noomis ta Bryan't, ise seejärel naerdes.

Tegelikult ei arvanud Hannah, et ta venda nii vara kohtab.

Noormees muigas endamisi ning tõstis Paysoni siis pisut kõrgemale, teda samalajal kallistades. "Ja mida sa ise tegid, enne kui selle maha viskasid?" küsis Bryan seejärel, ning asetas nüüd käed rinnale risti, jäädes õe poole vaatama. "Minu raha, minu elu, ise tean mida teen" rääkis Bryan siis hetke pärast, kui oli ära kuulanud oma õe noomituse. "Elu on lühike, peab võtma viimast" lisas ta ning muigas siis kavalalt, kui ikka õe poole vaatas. "Mida sa siin üldse teed?" tuli Bryanile pähe alles küsimus, mida ta juba varem oleks pidanud küsima.

Hannah irvitas kergelt. "Väike Payson astub suure venna jälgedes," lausus ta sellepeale, kui vennake esimese küsimusi oli küsinud. Kui nägi, mida Bry edasi tegi, pööritas ta lihtsalt silmi. "Ja ma ei taha sind nende suitsude pärast kaotada," pomises ta pahaselt, kuid naeratas siiski. "Nagu ma juba ennem ütlesin, astun ma suure venna jälgedes.. ja lisaks selllele tulin ennast siia harima." vastas neidis venna küsimusele.

Bryan muigas endamisi, kui kuulis Hannahi juttu. Ta oli juba selline energiline inimene, mis tegi noormehel tuju tavaliselt heaks, või siis väga halvaks. "Mis alad sa võtsid?" uuris Bryan siis kulmukortsutuse saatel, kuna ei oleks ise peas suutnud otsustada, millised Payson oleks valinud.

"Muusika ja kirjandus," vastas tüarlaps lühidalt ning kallistas siis venda uuesti. "Nii tore on sind näha," sõnas Hannah kallistuse ajal ning eemaldus siis vennast. "Ja sina? Kuidas siin on? Koolis, ma mõtlen. Ja üldse, New York'is" esitas Väike Powell paar küsimust, mis talle pähe tulid.

Bryan naeris kergelt ning kallistas siis Paysonit uuesti, sulgedes sel hetkel silmad. "Igatsesin sind. Kõige suurem tüütus maailmas ja ma igatsesin" rääkis nooruk kallistuse ajal ning naeratas endamisi, kui Hannah eemaldus. "Kunst ja tantsimine" lausus ta. Imelik, kui erinevad võivad olla ikka õde ja vend. Kumbki ala ei klappinud. Samas laulda meeldis ka Bryanile, kuid muusikat ta ei võtnud ikkagi kummakski alaks. "Ja siin on täitsa mõnus. Palju naisi. NY on mõnus. Võiksingi siia elama jääda" seletas Bry siis.

"Kõige suurem tüütus igatses sind ka," naeris tütarlaps. Kuuldes, mis alad vennake võttis, muigas ta. Ei kohtunudki tundides. Jama värk. Ta ei saanudki venna kallal tundides nokkima hakata, kui too midagi valesti teeb ja Pay'l see paremini õnnestub.

Kuuldes, mida vend tema viimasele küsimusele vastas, pööritas ta silmi. "Te, mehed, kunagi millegile muule ka mõtlete, kui naised?" küsis ta, kergelt pahase pilguga.

Bryan naeris siis Paysoni viimase küsimuse peale. "Te, naised, kunagi millegie muule mõtlete, kui mehed?" uuris nooruk siis sama ka oma õe käest ning muigas endamisi. Aga nii see ju oli. Naised mõtelsid meestest ja mehed naistest.

"Ma pole sellest saati meestele mõelnud, kui ma rasedaks jäin," pomises ta. "Ja mis sa mõtled, et ma mingi linnatibi olen, kellel igal nurgal keppi on vaja? Einoo aitähh," sõnas tütarlaps tõsiselt, kuid naeris siis kergelt.

"See et ma naistest mõtlen, et tähenda, et ma neist igaüht panna tahan" lausus Bryan siis ausalt õekesele. "See teema on kõik väga tore, aga me võiks kusagile istuma minna" pakkus Bryan siis välja.

Venna esimese lause peale tögas ta venda natuke. "Võiks jah, aga kuhu?"

"Ükskõik mis kohvikusse?" pakkus Bryan välja. "VÕi kui kaugele minna ei viitsi, siis sööklasse?" uuris ta ning muigas.

"Lähme kohvikusse.. mul ongi vaja motikaga sõita. Kiiiiiiiiruskatsed," muigas ta kavalalt.

"Mitte siis, kui mina sul seal taga istun" lausus Bryan. "Ma pole endale autot veel soetanud, aga tuleb välja et peab tegema seda kiiremas korras" rääkis nooruk ning naeris endamisi.

"Sa oled paha," torises Hannah. "Ma ei tapa sind ju ära," lausus Pay kutsikasilmadega, lootes, et see mõjub ja ta saab, mida tahab.

"Ei Pay, nii lihtsalt see ei käi" lausus ta ning muigas. "Ma olen suhteliselt kindel, et sa oled valmis oma lihase venna ära tapma" tögas Bryan siis ning muigas ikka kavalalt.

Payson ristas käed rinnal, vahtis altkulmu venda ja hakkas jalgadega trampina, nagu väike laps. See pidi ju mõjuma.

Bryan kortsutas kulme. "Ei!" lausus ta nüüd kindlalt. "Sa teed seda nagunii, kui mina seal taga ei istu, nii et praegu kannatad rahulikult sõita küll" rääkis Bryan nüüd tõsiselt. "Pealegi, mina juhin" lausus ta lõpuks ning muigas hetke pärast.

"Õe-kiusaja," torises Pay pahaselt, lõpetades selle trampimise. "Lohuta ennast sellega, et kui sina seal taga istud, ei tee ma seda nii hullult, kui ma seda üksi teen.. " lisas ta, manades näole naeratuse. Eelnev pahane olek oli siiski teeseldud. Ning kui Bry vihjest välja luges, siis ei kavatsenud Pay JÄLLE enda kiirusktaseid ennem lõpetada, kui ta haiglasse satub ja arst käsib tal rahulikumalt võtta (samas, Hannah ei kuula arste). "Aga teeme siis nii, et sina juhid ja maksad kohvikus arve, eks," muigas Väike Powell kavalalt.

"Kui sa rahulikult võtad, siis maksan" lausus ta, pidades sellega silmas, et Pay ei telliks tervet kohvikut tühjaks.

"Okei," naeratas Payson võidukalt, samas kavalalt. Vennake maksab selle kiusamise eest. Mõtteis tegi ta evil-laugh'i. "Aga, lähme siis?" küsis tütarlaps naeratades.

Bry sirutas käe ette, et Hannah talle võtmed annaks. Ennem ei liikunud ta küll kusagile.

"Ise ütlesid, et kui ma rahulikult sõidan.." torises Payson pahaselt ning andis vennale siis mootorratta võtmed.