Serious business

"Võta istet," sõnas William. "Ma eeldan, et ka sina tead, miks ma sind siia kutsusin."

Chris ohkas ja istus. "Tegelikult ei tea," lausus ta. Ta sai aru, et artikkel oli sellega kuidagi seotud, aga mida tema ikkagi tegi?

"Alustuseks.. Olen ma õigesti aru saanud, et sina polnud enne artikli ilmumist sellest teadlik?" küsis William ja võttis ajakirja taas õige koha pealt lahti.

"Ei olnud," nõustus Chris ja põrnitses mornil pilgul direktorit.

"Ma lugesin siit, et te olite uuesti Ryan'iga kaklema läinud," sõnas Will silmadega üle õige lõigu lastes.

Chris ohkas. "Paar korda jah," pomises ta. Mis seal vahet oli. Bändist oli ta ilma, kaua ta ikka lootis seal koolis vastu pidada.

"Ja teievahelised suhted pole endiselt paranenud?" päris Will edasi, pannes ajakirja lauale.

"On," sõnas Chris. "Me saame normaalselt läbi nüüd," lausus ta.

"Millest selline muutus?" küsis Will veidi üllatunult. Alles olid nad üksteist poolsurnuks tagunud ju.

Chris kehitas õlgu. "Ta käib teraapias. Üksõhtu jõi end täis ja tuli ise minuga rääkima. Me saime oma sotid selgeks," selgitas kutt.

"Ja Amanda on su uus vihavaenlane?" küsis William üpris rahulikult.

"Ei, ma lihtsalt ei tahaks taga rohkem kokku puutuda või nii," sünas Chris.

"Eks sa ise tead," sõnas William pisut kahtlevalt. "Peaasi, et siit mingeid uusi skandaale ei tõuse. Ma usun, et sul jagub neid hetkel küllalt."

Chris turtsatas, kuid ei öelnud midagi. Ja oligi kõik? Dire tahtsi lihtsalt veenduda, et enam skandaale ei tuleks?

"Ma lugesin ka, et sa olevat mingeid tablette söönud," mainis William.

Oh fuck, see ka veel. Chris vaid noogutas. Mõttetu oli hakata tagasi ajama ju.

"Chris, kas sa tahad siin koolis olla? Või ongi see ühiskondlik töö nagu siin kirjutatud oli?" küsis William kulme kortsutades.

"Võta nii, kuidas tahad," lausus Chris oma tuimal unetul häälel. Kestis mõne hetke vaikust. "Kes ütles, et need tabletid ravimid pole?" küsis ta siis. Need olidki ju tegelikult. Ärevuse vastu või midagi. Paljud kuulsused põdesid pipolaarset häiret, hea, et tal see veel polnud.

"Arvestades, mis siin kirjas oli, siis ma ütleks, et need rohud tegid sul olemise natuke liiga heaks," sõnas William. "Kui sa ei taha siin olla, siis ma võin su ühe allkirjaga sellest kohustusest vabastada."

Chris pööras pea ära, ta näris oma pöidla küünt. Loomulikult ei tahtnud ta koolist välja lennata. Vangi ka istuma minna ei tahtnud ju. Samas puudus tal ka motivatsioon õppida. Ta oleks tahtnud lihtsalt koguaeg täis olla või midagi. Sestap ta end nõnda piinaski. Ei söönud eriti, ei liikunud palju. Milleks see kõik, kui enam polnud seda, mille nimel pingutada?
Chris ohkas, ta ei teadnud mida teha. Ta ei osanudki midagi teha enam.

"See läheb üle," sõnas William rahulikult. "Ja sa tahad mulle nüüd arvatavasti juba kallale tulla. Aga uudis on värske vaid seni kuni tuleb midagi sellest suuremat. Ja me elame New York'is."

Chris raputas pead. "Ma ei saa enam oma bändi tagasi. Nad on vihased mu peale. Mitte keegi ei teadnud mu narko jamast avalikult. Mitte keegi. Nüüd teavad kõik. Ja kõik süüdistavad mind, et ma magasin ajakirjanikuga ja rääkisin ise talle kõik. Mu fännid arvavad, et ma olen ülbe ja üleolev. Ma isegi ei teadnud, et ta ajakirjanik on. Ta lihtsalt mängis mu sõpra ja kirjutas selle kõik kokku. Ma nägin nii palju vaeva, et see album välja tuleks ja nüüd see ei tulegi," Chris ohkas jälle. "Ma saan aru, kui te olete minu suhtes alla andnud. Mina olen seda juba teinud."

"Pressikonverentsile pole mõelnud? Saaksid vähemasti sellest teada anda, et sa ei teadnud, et amanda ajakirja jaoks töötab," pakkus William.

"Mul pole hetkel tahtmist midagi teha kõige vähem ajakirjanikega suhelda," lausus Chris vaikselt.

"Ma soovitan sul oodata, kuni see kõik vaibub. Ja lase bändil ka rahuneda. Küll nad varsti mõistavad, et nad ei saa ilma sinuta," lausus William. "Ajakirjanikke siin enam pole, nii et sellepärast sa muretsema ei pea."