Lumist ilma nautimas.

Bryan kuulas Charlota juttu. Tõsi, tüdrukul polnud lapsepõlve. Vähemalt mitte nii paljude võimalustega, kui mõnel on. "Aga sel juhul oleks aeg elama hakata" lausus ta ning naeratas õrnalt ning lohutavalt. "Me oleme siiani noored" lisas ta ning tegi Cher'ile kiirelt silma. Aga nii see ka oli. Bryan teadis, et enne kui ta 30 pole, siis on ta ikka vägagi noor ning naudib elu.

''Elamise poole ma pürgin jah'' lausus Cher ning hakkas edasi kõndima kutsudes Bryanit kaasa. ''Räägi mulle oma lapsepõlvest, milline see oli? Oli sul palju sõpru? Mis te tegite koos?'' päris neiu.

"Lapsepõlv oli mul suhteliselt, rahulik tegelikult" rääkis Bryan siis. "Kuna isa suhteliselt ammu ära suri, siis olin emale toeks, kui tal mu noorema õega abi oli vaja" lisas noormees. "Vahest käisin ka sõpradega väljas, tegime igast lolluseid. Ei ütleks, et mul just palju sõpru oli. Aga need olid head sõbrad" lisas ta ning naeratas endamisi.

''Räägi mulle lollustest'' palus Cher ja naeris. Lapsepõlves ei olnud ju tal lollusteks võimalust.

Bryan naeris endamisi. "Noh, me loopisime veepomme aknast tänavale" alustas nooruk. "Talvel mängisime rakettidega. Käisime poistega niisama jõlkumas" rääkis Bryan siis pikemalt.