Lumist ilma nautimas.

Raskest päevast väsinud, kõndis Cher kooli lähedal pargis ning võttis külmast ja lumisest ilmast viimast. Jõudes pingini, pühkis ta sellelt lume ning istus, vaigistades oma iPod'i, et lihtsalt langevat lund kuulata.

Bryan oli just kõik oma asjad korterisse viinud ning läks nüüd välja, et lihtsalt hetkeks värsket õhku hingata. Ta jalutas kooli pargi poole, jalutades mööda sealset teerada, mis kerge lumekatte all oli. Tal oli seljas musta värvi mantel, jalas tumedamat sorti teksad ning mingid jalatsid. Kaelas musta/valge triibuline sall. Juba kaugelt nägi ta kedagi pingil istumas, kuid ei tundnud teda ära. Siiski näis neidis kuidagi tuttav talle.

Cher nägi eemal kedgi lähenemas ning jälgis inimest. Kui Cher sai aru kellega on tegu keeras ta pea koheselt teisele poole ja tegi nii nagu poleks kedagi näinud.

Bryan tundis tüdruku aga ära. See oli Charlota. Noormees ohkas endamisi. Ta teadis, et neidis ei salli teda, kuid see pidi lõppema. Nad pidid kuidagi selle müüri üksteise vahelt purustama. "Hei" lausus Bryan, kui siis ikkagi neidise kõrvale istus ning tema pilku püüda soovis.

''Soovid midagi?'' küsis Cher ja pööras aeglaselt oma näo noormehe poole.

Bryan ohkas midagi. Oli loogiline, et Cher temasse niiviisi suhtus. "Jah" vastas ta siis küsimusele. "Ma soovin otsast alustada" seletas Bryan. "Eelmine kord ei läinud just kõige paremini" lisas ta veel. Noormees rääkis tõsiselt, vaadates nüüd Charlotele otsa. "Ma ei arvanud, et sa kohe nii palju minult soovid" lisas noormees veel. See oli siiski üheöö suhe. Bryan ei oleks teinud nii kiiresti kõike, kui ta oleks tahtnud püsisuhet.

OT, ehk pingutad pisut pikemaid poste välja? (:

Cheri näole ilmus armas muie kuid see kadus kähku ''Tõesti, selles on sul õigus, algus oli kohutav ja üldse, kuidas sa kavatsed kõike otsast alustada, sa tõesti arvad, et see õnnestub sul?'' Cher vaatas pikalt noormehele otsa, täiesti tühja pilguga ning mainis siis ''Valesti arvasid siis''. Neiu pani käed risti rinnule ja keeras pea jälle teisele poole.

OT: eks ma püüan

Bryan kergitas kulme siis kogu Charlote jutu peale. "Kusjuures, lootsin küll jah" lausus noormees seepeale. "Lootsin, et annad võimaluse mul sind tundma õppida" seletas Bryan. Alles mingi aja pärast asetas ta oma käe Cher'i lõua juurde ning pööras neidise pea enda poole. "Nii et tervist, mu nimi on Bryan. Olen 21. aastane, armastan jalutuskäike vihmase ilmaga, pastasid, ja ilusaid tüdrukuid" lausus ta ning naeratas kergelt. Cher siiski oli ju ilus.

Cher naeratas ning tutvustas ka ennast ''Tere, Mina olen Charlota Renata Paisley, võid kutsuda mind Cheriks, ma armastan jalutuskäike tormise mere ääres ja sügiseti pargis, väga meeldivad ka vihmased ilmad. Üle kõige meeldib mulle Cappuccino, millest ma kunagi ära ei ütleks ja kenad mehed võtavad mul jalad nõrgaks.'' See pidi kõlama kui nõusolek teisele võimalusele, algusele, sest Cher siiski lootis veel midagi enamat.

Bryan muigas nüüd rahulolevalt, kui Charlote juttu kuulis. See tähendas, et tüdruk on nõus Bryanile uue võimaluse anda. Anda võimaluse end parandada, tüdrukut tundma õppida ning äkki juhtubki ka midagi enamat. "Kohvi on hea" lausus ta siis ning naeratas. "Eriti meeldib mulle seda juua sooja teki all, kellegi seltsis" lisas ta ning naeris endamisi. "Kuigi see ilm meil väga vihmane ei ole, pigem lumine, siis kas sa siiski sooviksid jalutada?" uuris Bryan. Ta oli hetkel kuidagi eriti viisakas.

Neiu muigas Bryani kohvijutu peale. Kohvi joomist sooja teki all ei olnud ta harrastanud. Cher tõusis pingilt ning lausus ''Mulle see meeldiks''. Kuna ilm oli üsna külm tõmbas tüdruk käpukud paremini kätte ''Räägi mulle endast midagi, ma ei tea sinust peaaegu mitte midagi.'' palus neiu.

Bryan naeratas kergelt ning tõusis siis ka. Ta pakkus tüdrukule oma kätt, et too sellest kinni võtaks. Ei tea kas too võtab vastu või mitte. Siiski hakkas ta tasapisi edasi jalutama. "Põhilise rääkisin ma sulle juba ära" lausus ta siis. "Koolis õpin põhialana kunsti, kuna ma pildistan üldjuhul palju" rääkis Bryan. "Lisa on tantsimine" rääkis nooruk edasi. "Siis vahest laulan ja mängin kitarri, ainult mõned üksikud lood" lõpetas Bryan siis enda jutu. Hetkel ei osanud ta rohkem rääkida.

Cher riivas küll Bryani kätt kuid vastu ta seda ei võtnud. Neiu püüdis noormehega sammu pidada, ta lausus ''Mulle tundub, et oleme päris sarnased, ka mina pildistan palju ja laulan'' Cher naeris ning lisas siis ''Vastupidiselt kitarrile mängin ma klaverit, see pill tundub mulle lihtsalt sümpaatsem kui kitarr.''

Bryan kergitas kulme. "Huvitav" lausus ta. Tõesti - nad olid kuidagi eriti sarnased, mis oli loomulikult hea. "Kunagi tahan kuulda sind klaverit mängimas" lausus Bryan siis hetke pärast muiates. "Kingid mulle ühe loo?" uuris ta siis seda läbi küsimuse, et ta ka vastuse sellele kindlalt saaks. Noormees surus nüüd oma käed mantli taskutesse, kuna Cher ei võtnud ta kätt vastu, aga mis seal ikka.

Neiu muigas ning küsis ''Mis ma vastu saan, kui sulle mängin?'' Tema mõtetes mõlkus lumivalge ruum lumivalge tiibklaveriga, mille tervet seina hõlmav aken avanes läände, kus Cher pidevalt oma aega veemas ja improviseerimas käis. Selle mõtte kustutas ta koheselt peast, kuna oli praegu Bryaniga pargis mitte seal saalis.

Bryan jäi mõttesse. Kõik küsisid seda viimasel ajal, et mis nad vastu saavad ning see pani noormehe hetkeks turtsatama. "Aga mida sa tahaksid?" uuris noormees. "Ma pakuksin ühe õhtu minu või sinu toas teki all, koos kohviga" rääkis Bryan muiates. Ta ei oleks midagi enamat sel hetkel teinud, kuna see ei parandaks ju nende uut 'üritamist' mitte kuidagi.

Neiu mõtles veidi ning vastas siis ''Ma tahan palju ning ei oska midagi erilist välja tuua, seega peaksin ma sinu ideega nõustuma aga samas on see ikka hea idee?''

Bryan mõtles hetkeks, kuid kehitas siis õlgu. "Ma usun, et kaine peaga ehk suudame me mõlemad end talitseda ning ei hakka seal 'lollusi' tegema" lausus nooruk, mõeldes sõna 'lolluse' all teadagi mida. "Samas, kui sa endale aega võtad ja korralikult läbi mõtled, ehk tuled ikka millegi peale" lisas ta ning naeratas julgustavalt. Alati ei pidanud ju mees ise ütlema, mida inimene vastu saab. Ta ei kuulnud kunagi tüdrukute soove, sest nad palusid alati ise öelda.

''Kui me ainult kohviga piirdume, siis ehk suudame ka lollustest hoiduda'' lausus Cher. ''Agajah, eks ma mõtlen veel selle peale'' lisas neiu. Mõnda aega kõndinud küsis tüdruk ''On sul õdesid või vendi?''

Nooruk naeratas sõbralikult ning rahulolevalt, kui kuulis, et Char'ile täitsa meeldis see mõte. Aga eks näis tõesti, kiiret ju pole. "Mul on noorem õde" lausus ta siis. "Paar aastat noorem" lisas ta seletuseks. "Ja sul?" uuris Bryan siis.

Neiu naeratas ja ütles siis ''Mul on kaks vanemat venda''. Cher jäi jälgima eemal lumes möllavaid lapsi, kes tundsid lumest rõõmu ja nautisid ilma. ''Oleks minulgi nii rõõmus lapsepõlv olnud'' lausus ta sellepeale.

"Kaks vanemat venda?" küsis Bryan siis. "Ja mõlemad tahavad mulle tappa anda, kuna rääkisid neile, et vihkad mind?" küsis noormees siis ning turtsatas kergelt. "Kas sul siis ei olnud?" uuris Bryan. "Või on see liiga isiklik?" lisas ta veel küsimuse.

''Jah, nad teavad nii mõndagi aga ma hoian neid tagasi kui nad peaks midagi tahtma teha sulle'' naeris neiu ning vajus mõttesse. ''Mina ei saa küll oma lapsepõlvega rahul olla, kas sina oled?'' küsis Cher, jäi seisma ning vaatas Bryanile otsa.

Bryan mõtles nüüd hetkeks ning seisatas, kui Charlota seda tegi. "Ma usun küll, jah" lausus ta siis hetke pärast. "Aga mis siis juhtus?" uuris noormees ikkagi, pisut kulme kortsutades, kuna Cher lihtsalt ei rääkinud. Oli asi tõesti nii isiklik?

''Kui olin viiene lahutas mu isa emast ning ema kolis ära. Isa leidis endale uue elukaaslase kes ei olnud eriti meeldiv inimene. Ta seadis kõik teistmoodi, nii reeglid ja kõik muu. Kuna me vendadega ei sallinud eriti isa uut naist, siis noored ja lollid nagu me olime, jooksime kodust minema ning elasime sõprade juures.'' Viimase peale Cher naeris korra kuid jätkas siis ''Isa oli sellest teadlik aga ei võtnud midagi ette ja nii umbes aasta kui me vendadega jälle koju kolisime ja otsustasime karmile reaalsusele vastu seista. Lootsime, et kasuema on ajaga muutunud kuid ei midagi, kõik jätkus vanamoodi. Naine käsutas pidevalt ja ei lubanud meil väljas käia, nautida lapsepõlve, pidime leppima sellega, et meid kutsuti erakuteks'' Neiu mõtles veidi ning lisas ''Õnneks on nüüd paremad ajad ning kõik on muutunud, isa ja ema saavad jälle läbi ning ta ei ela enam 'kurja kasuemaga'. '' Lõpuks Charlota naeratas, kuna oli lõpuks kellegile oma raske lapsepõlve loo välja rääkinud.