Talv on tore!

"Tahad, ma saadan su su korterisse?" küsis Chris viisakalt.

"Miks ka mitte," kehitas neidis õlgu, lonkides ukse poole. Tundus, et Chris muutus taas viisakamaks.

Chris pani oma käe ümber tüdruku, oli ilmselge, et ta ei saanud korralikult kõndida ju.

Melicent pani oma käe samuti ümber Chris'i, toetudes noormehele. Nii oli tõesti parem kõndida.

"Kus sa elad üldse?" küsis Chris kui nad niiviisi edasi kõndisid.

"Ühiselamus, korter number kolm," vastas neidis. Ta polnudki väga jõudnud seal olla, taris kohvrid oma tuppa ning lahkus.

"Siis me oleme naabrid," naeratas Chris, mitte et neidis seda küsinud oleks.

Niisiis oli ta kas korteris number 2 või 4. "Tuleb nii välja," naeratas Melicent.

"Vahva," muigas Chris.

Melicent muigas samtui. Vahva, loomulikult. "Mis aineid sa siin õpid?" uuris ta. Ühikateni oli veel veidi aega.

"Näitlemist ja muusikat," vastas Chris naeratades.

Täpselt mida neidis arvanud oligi. Muusika oli muidugi kõige selgem asi, aga mida üks kuulus rokkar ikka muud veel võtaks, peale näitlemise? "Selge," sõnas ta vaid.

Nad jõudsid peagi neiu korteri ukseni: "sa elad siin, ma eeldan."

"Elan," noogutas neidis, katsudes ust. See oli lukus. Ta otsis taskust oma võtme välja ning keeras ukse lukust lahti. "Tuled ka?" kutsus ta Chris'i.

"Kui sa kutsud," muigas Chris ja astus neiu järel uksest sisse.

Melicent sulges nende järel ukse ning lonkas siis köögi poole, kus ta jääd ja rätikut otsima hakkas. "Tahad midagi juua?" küsis ta mehelt.

"Ei ole oluline," muigas Chris. "Kui sa just midagi väga pakkuda ei taha," lisas ta muiates.

"Tegelikult oleksin ma sulle öelnud, et külmkapis on mahla ja tassid asuvad kraanikausi üleval," muigas neidis. "Kui sa just midagi muud poleks tahtnud." Ta võttis sügavkülmast jääkuubikud ning asetas need rätiku peale, pannes viimase otsa kokku. Seejärel lonkis ta elutoa poole.

"Ei, ma ei soovi midagi," keeldus Chris kõigest.

"Nojah siis," kehitas Melicent õlgu ning istus ettevaatlikult diivanile, jalad sirgelt ees, ning asetas jääkoti pisut paistes olevale kohale.

Chris istus Meli kõrvale diivanile. "Valutab see väga hullult?" küsis ta pisut murelikult.

"Ei väga," vastas Melicent ning toetas oma küünarnuki diivani seljatoele, pannes pea oma käele. Ta silmitses mõne hetke Chris'i. "Aitäh," lausus ta siis naeratades.

"Pole tänu väärt," arvas Chris.

"On ikka," oli Melicent endas kindel. "Vaevalt, et keegi teine oleks lihtsalt tulnud ja abi pakkunud."

"No kui sa nii arvad, aga mina arvan, et iga teine oleks sulle appi tulnud," lausus Chris kindlameelselt..