Talv on tore!

Kohe oli näha, et talv on, sest mis aastaajal ikka pehmeid lumehelbeid alla sajab ning teedel kiilasjää oli? Päike paistis taevas ning lumi peegeldas seda ilusasti vastu. Melicent oli võtnud nõuks seda ilma linna nautima minna ning võttis suuna koolimajast välja, et läbi parkla minema jalutada. Kuid sellest kaugemala ta eriti ei jõudnud, vaid tänu maas olevale jääle libises ning koos kiljatusega maha kukkus.

Chris tuli parkla poolt ja nägi seda kukkumist. Õigupoolest kuulis ta kõigepealt kiljatust ja alles siis nägi kukkumist. Noormees tormas neidise juurde. Tavaliselt ta nii abivalmis polnud, aga kukkunud neidis oli kena. Chris kandis oma tavalisi teksaseid ja mantlit. Seekord tal mütsi ega päikeseprille polnud.
"Said sa väga viga?" küsis ta, kui neidist püsti aitas.

Kui keegi neidist abistama tuli, ei pööranud ta hääle järgi mehele erilist tähelepanu, vaid vaatas pahaselt oma jalga, mille ta kukkumisega ära väänas. Ta tõusis abistaja abil püsti, jäädes tolle nõjale seisma. "Väga vast mitte," pomises ta.

"Aga su jalg on paigast ära," märkis Chris. "Saad sa sellele toetuda?" küsis ta.

Tõsi see oli. Neidis üritas teha nii, nagu noormees oli küsinud ning toetas enda jala esialgu õrnalt vastu maad, kuid kohe, kui surve tugenes, krimpsutas nägu ning tõstis jala maapinnast ära. "Väga nagu mitte. Aga eks ma hüppan siis."

"Mina nii ei arva," vastas Chris ja haaras neiu oma sülle. Kuna tüdruk polnud ahhetanud ega midagi, eeldas noormees, et tüdruk on samuti kuskilt mujalt, nagu Eleanor, ega tea teda. "Mina olen Chris muide," tutvustas noormees end kui kooli poole kõndima hakkas.

Kui noormees ta äkitselt sülle võttis, ehmatas neidis, vaadates talle otsa. Ta polnud õigupoolest ennem teda väga märganudki, kuid nüüd sai ta kohe aru, kes teda just abistanud oli. Samas ei teinud ta sellest suurt numbrit, sest kui Chris Ryder oli siinses akadeemias, pidi ta samuti üks õpilsastest olema. Ja Mel ei kavtsenudki noormeest kuidagi teisiti kohelda, kui ülejäänud siinseid õpilasi. "Ma olen Melicent," tutvustas neidis ennastki. Tal oli pisut ebamugav kellegi süles olla ja nagu näha, jäi ka üks tore jalutuskäik tegemata.

"Ma viin su kooli arsti juurde ja vaatame, mis sealt edasi saab," lausus Chris.

"Okei," sõnas Melicent. Kui arsti juurde, siis arsti juurde. Ise olles oleks ta ilmselt oma ühikatuppa lonkinud, jääd peale pannud ning oodanud, ehk muutub paremaks. Ta pani oma käe ümber mehe õla, et mitte maha kukkuda.

"On see valus ka?" küsis noormees. Vaikuses kõndida oleks imelik olnud.

"Pisut ikka, jah," vastas neidis, "kuid mitte nii väga, kui maa peale toetudes."

"Siis võibolla linna sõitma ei pea," arvas noormees.

Võib-olla? "Ma olen selles üpris kindel," lausus Melicent. Ta küll selle jala pärast linna arsti juurde minna ei oleks tahtnud.

"Pärast on kuidagi pahasti paigast ära ja sa pead lonkama terve elu," muigas Chris.

"Ei," lausus Melicent kiiresti ning pisut hirmunult. Seda nüüd küll juhtuda ei tohtinud. See ütleks koheselt nägemist tantsimisele ja seda neidis küll ei tahtnud.

"Siis sa pead ilusti vagusi olema ja sõna kuulama," muigas Chris. Ta sammus trepist üles, avas osavalt koolimaja ukse ja astus sealt sisse ilma, et ta oleks neiu kuskile ära löönud. Chris astus nüüd mööda koridori edasi, kus pidi arstikabinet olema.

"Ma olengi ju," pomises neidis. Nüüdseks olid nad koolimajas, mis tähendas, et on soojem ja ta võib nüüd kindad ära võtta. Mõeldud, tehtud. "Kas sa oled juba ammu siin koolis?" uuris ta, kui märkas, et noormees koheselt õige tee üles leidis.

"Mõni nädal," vastas Chris. Täna polnud tema kõige jutukam päev.

"Ja ometi tundud sa juba väga hästi teadvat, kus arsti kabinet on," möönis Melicent. "Hea orienteerumisvõime ilmselt."

"Kohanen kiiresti," vastas Chris ükskõikselt.

Kuuldes Chris'i ükskõikset häält, solvus neidis pisut ning otsustas enam ise mitte midagi küsida. Kui ei taha rääkida, siis olgu. Talle kõlbab samamoodi vaikuses olla.

Arstikabineti sisse sadades, poetas noormees neiu läbivaatuseks mõeldud voodile ja läks ise ooteruumi ootama. Ta ikka natuke muretses ka neiu jala pärast.

Arstitäd hakkas kohe neidu oma küsimustega pommitama ja kui Mel lihtsalt selgitas, et libastus jääl ja väänas oma jala välja, otsis naine välja jääkoti, mille ettevaatlikult tüdruku jalale asetas. Veel mingeid jamasid teinud, salve pannud ja nii edasi, lubas ta lõpuks Melicenti välja, kuna too seda väga tahtis. Tal oli muudki teha, kui arstikabinetis passida. Saanud veel paar juhist, mida teha ei tohi ja mida tegema peab, lonkas neidis kabinetist välja.

Chris tõusis ooteruumis olevalt toolilt püsti. "Kuidas on?" küsis ta.

Melicent üllatus, kui noormeest endiselt ooteruumis nägi. Ta oli eeldanud, et Chris viib tüdruku arsti juurde ära ning siis lihtsalt lahkub. "Parem," vastas ta siis, mõeldes, kas ta peaks nüüd edasi minema või mida..