Tinistame.

Jantoi muigas, kuuldes, et ka ta vend hakkas laulma.

Alex naeratas ning laulis ning mängis edasi.

Jantoi tegi sama. Marc'iga oli alati tore koos muusikat teha.

Alexander jätkas mängimist.

Lugu jõudis aga lõpule. Jantoi laulis veel viimased sõnad ja mängis viimased akordid ja lõpp oligi käes. Ta näol oli õrna muie veel.

"Huvitav, kas paps oleks meie valikut heaks kiitnud, kui me siia tulime?" küsis Marc äkitselt.

See oli tõesti äkitselt tulnud. "Ma pole küll kindel, aga ma arvan, et vist oleks," arvas Jantoi.

"Ma siiski kahetsen oma mässumeelsust peale isa surma." tõdes nooruk taas.

"Jaah, ega minagi just inglike polnud.. Või noh ma polnud ennegi inglike, aga sel ajal oleksin siiski võinud olla. Kasvõi ainult ema pärast," lausus Jantoi.

"Lollid lapsed oleme, tegime emale veel rohkem haiget." rääkis Alex.

"Jaah, aga samas vigu tehakse ja need vead tõid meid pärast ka rohkem kokku," lausus Jantoinette.

"Õnneks küll. Oled temaga rääkinud viimaselajal?" küsis Alex.

"Jah olen. Ta on mõneks nädalaks Pariisi lennanud, et mingeid äriasju lahendada," lausus Jantoi. Nüüd ajaski isa äriasju nende ema, sest too oli mehe firma pärija.

"Pole Pariisis miljonaastat käinud." muigas nooruk.

"Ei kurda. Välismaal õppides veetsin mõnda aega ka seal," tõdes Jantoi, meenutades muigega seda aega.

"Õeluskott, Austraalias oli seevastu kohtuvalat soe." ütles Alex.

"Inglismaal oli... Kergelt lämbe," tõdes J.

"Portugalis oli ka mõnusalt soe." muigas Alex.

"Itaalias oli soe," ütles Jantoi.

"Millest me räägima? Egiptuses oli veel soem" naeratas Marc.

"Ma ei tea, aga Hollandis oli.. khm.. huvitav," ütles Jantoi pilku maha viies.

"Millest ma kuulnud pole? Muide, Austrias on oivalised mäed." rääkis Alex.

"Sa pole paljustki kuulnud," ütles Jantoi muiates. "Ma käisin Austrias... Kunagi."

"Sa pidid minuga viimanekord kaasa ka tulema." ütles Alex.

"Jaah, aga mul tuli tegemisi ette," ütles Jantoi tehes väga lapselikult mossis nägu.