Tinistame.

Marc tatsas kitarrkott õlal ja klapid peas kittarikalassi poole. Vargsi piilus ta klass-klass oli tühi. Noormees sai järelikult oma kitarri ja muusikaga kahekesi olla.
Kutt võttis suvalisel pingil istet ning sikutas kitarri kotist välja, ning ootas seejärel inspiratsiooni. Peatselt see ka tuli ning ta hakkas mängima Metallica- St. Anger't.

Jantoi suundus kidraklassi poole. Tal tuli isu harjutada. Ta polnud kitarri mängmisel veel nii vilunud, aga tal oli tõesti kirg seda õppida ja nii pea kuju tuju oli nii pea ta ka asus harjutama ning nii oli nüüdki. Ta ei tahtnud aga oma magamistoa seinte vahel harjutada vaid pigem hea akustikaga ruumis ja ideaalseks pidas ta kitarriklassi.
Tütarlapsel oli käes tema tumepunane kitarrikott. Ta peatus õige klassiruumi ukse taga ja avas ukse. Kuuldes kedagi mängimas ja nähes, et see on Marc astus ta julgelt sisse. Oleks see olnud keegi teine oleks ta tõsiselt kaalunud lahkumist, aga ta ei leidnud, et peaks oma enda venna eest põgenema ja kõndis seega rahulikult klassi, sulgedes ka ukse. Noogutanud vennale tervituseks läks ta ja istus ühele toolile ja jälgis ning kuulatas Alex'i mängu.

"Lauala nüüd ka" tegi Alex ettepaneku ning hakkas lugu ümiseme.

Jantoi muigas. Kidra mängus ta ehk ei olnud nii osav, aga laulmisega sai ta küll hakkama. Seega köhatas ta hääle korra puhtaks ning hakkas laulma.

"That's My Girl!" muigas Alex.

Jantoi pööritas hetkeks kergelt silma, aga jätkas lauluga, näol ka naeratus.

Marc mängis veidi edasi, kuid lõpetas peagi teades, et õde suudab ilma mänguta ka ideaalselt laulda.

Marc lõpetas küll mängu, aga miski ütles J'le tõesti, et ta peaks veel edasi laulma. Kasvõi natukenegi aga ikkagi ja seda ta ka tegi.

Marc muigas ja raputas seepeale pead. Nad olid küll J'ga kaksikud, kuid õde oskas Alexist palju paremini laulda, kuid ka noormehe veidi kähisev hääl lõi laineid.

Jantoi laulis lõpuni ning pani suu siis kinni. Hetkeks. "Jou!" ütles ta vennale naeratades.

"Tsau õeraas" naeratas Marc J'le

"Ja mis puhul sa siia sattusid?" küsis Nette.

"Vat siuke tuju tuli, et võiks nagu kitarri mängida. Ja kuna ma bändis enam pole siis tuleb ise midagi teha." muigas ta.

"Noojah. Loogika on sul paigas igatahes," lausus Jantoi muiates.

"Millal see paigas pole olnud, räägi mulle parem." muigas Marc.

"No vahel sa ajad ikka päris ebaloogilist juttu," lausus Jantoi. "Ju pole sinagi blondist geenist ilma jäänud."

"Ja see on muidugi siis, kui ma olen rämedalt joonud." muigas Marc.

"No siis kindlalt jah, aga vahel ka kainena või kainemana," lausus Jantoi muiates.

"Ei usu mina sinu juttu." naeris Alex.

"No ära usu, aga nii on," ütles Jantoinette naeratades.

"Kui sa nii ütled. Aga mängi nüüd midagi, ma tulen järgi."ütles Marc naeratades.

"Olgu, aga ei mingit mõnitamist kui mu mängus vead on," lausus Jantoi igaks juhuks, sest vigu tal veidi ikkagi tuli. Ta võttis kotist oma kreemja akustilise kitarri ning mõelnud momendi hakkas ta mängima HIM'i venere veritas'e akustilist versiooni ning kiustele alla andes hakkas ta ka mängule kaasa laulma.

ot. [You must be registered and logged in to see this link.]

Alex muigas ning hakkas vaikselt kaasa mängima.

Jantoinette jätkas endiselt mängu ja lauluga. See oli mõnus lugu, mis meeldis talle nii akustilises kui ka originaal versioonis.

Alex hakkas ka ise kaasa laulma.