Siis kui teised veel uneland'is olid.

Hoolimata varasest kellaajast oli Jantoi ärkvel. Tahtmata kedagi äratada lahkus neidis korterist, sest muud polnud ka teha. Ta kõndis rahulikult mööda mitmeid koridore. J'l oli peal beež kampsun, selle all valge topp, jalas tumesinised kitsad teksad ja musta värvi papud. Pikad blondid juuksed olid tal aga lohakas krunnis.
Jantoinette kõndis mõnda aega rahulikult edasi jõudes ühe koridorilõppu, kus oli suur aken ja selle ees pink. Neidis istus pingile ning jäi mõtlikult aknast välja vaatama.

Chris oli varahommikul käinud bändiruumis kitarri mängimas. See võis igale tavalisele inimesele veider tunduda, aga kui tal inspiratsioon peale tuli, pidi ta kohe mängida saama. Ja kuna ta oma korterikaaslaseid äratada ei tahtnud, oligi ta suundunud bändikasse.
Noormehel olid jalas mustad teksad ja seljas tume t-särk, nagu ikka. Seekord ei kandnud ta päikseprille ja tema soeng oli samuti sassis. Mis veelgi veidram, ta oli paljajalu. Jällegi üks Chrisi kiiksudest. Mees astus trepist üles, kitarr käes, kuni jõudis samale korrusele, kus Jantoi viibis. Mees heitis üle koridori pilgu ja neidist märgates ta muigas, seades sammud tema poole.

Jantoi imetles hommikuse päikese käes säravat parki, mis aknast paistis. Tema mõtteist äratas teda aga kellegi sammud, aga need ei olnud lihtsalt sammud vaid need olid nagu mingid paljajalu ringi tatsamise sammud, mis oli üsna veider. Seega viis tütarlaps pilgu heli tekitaja poole ja muigas noormeest nähes. "Hei!" ütles ta vaikselt, aga ikkagi nii, et teine teda kuuleks.

ot. Kas me teame üksteist?

OT: Sina vb mind tead, aga mina sind küll mitte.

"Hei," naeratas Chris ja istus tüdruku kõrvale, toetades oma kitarri maha. "Ei lastud magada?" küsis noormees ja muigas.

ot. ook

"Magada lasti, aga uni läks lihtsalt ära," ütles Jantoi muiates. Ta tundis noormehes ära kuulsa laulja Chris Ryder'i, kuid ei läinud kohe ilgelt ärevile. Too oli ju ka siiski inimene, tuntud või mitte tuntud. "Ning endal?" küsis J ka vastu.

"Inspiratsiooni laine," vastas Chris ja haigutas. Nüüd kippus uni tagasi tulema. "Ma olen Chris muide," tutvustas noormees end. Ta eeldas, et neidis ei tunne teda.

"Mõistetav," ütles Jantoinette. Inspiratsiooni lained olid ühed asjad, mille puhul lihtsalt pidigi ärkama ja midagi ette võtma. J arust ei oleks kunagi tohtinud inspiratsiooni enda sees kinni hoida vaid lasta see välja. "Jah, ma tean, kes sa oled," sõnas neidis naeratades. "Väga meeldiv tutvuda. Mina olen Jantoinette, kuid võib öelda ka Jantoi," tutvustas ta endki.

Chris ohkas, tüdruk ikka teadis, kes ta on. "Kaua istud siin juba?" küsis ta neiule silma vaadates.

"Mitte väga kaua. Ütleme, et võib olla midagi kümne minuti kanti," pakkus Jantoi. Tal polnud täpset aimu, sest kella seal polnud ja taskust telefoni ta ka koukida ei viitsinud. "Kaua sa inspiratsiooni lainel ärkvel oled olnud?" küsis neidis muigega.

"Paar tundi," vastas Chris. "Kas ma võin nii kümme minutit su õlga kasutada või lähme võtame kohvi?" küsis noormees.

Jantoi turtsatas kergelt ja naeratas siis oma säravat naeratust. "Mul pole kummagi vastu midagi, aga kohvile mõtlesin ma juba ennegi," lausus ta.

"Nõus," noogutas Chris ja tõusis pingilt. Ta haigutas jälle. "Huvitav, kas söökla üldse nii vara lahti on," mõtiskles ta valjult.

"Ma ei tea, aga kui pole siis võib ka puhketuppa vaadata. Mu teada oli seal ka kohviautomaat," ütles Jantoi mõtlikult ja tõusis, et võtta siis suund kuhugile poole, kus oli kohvi.

"Siis puhketuba on see, kuhu me suundume," lausus Chris ja hakkas, kitarri käes hoides, sinna poole jalutama.

Jantoi muigas ning kõndis noormehe kõrval puhketoa poole. "Kui tohib küsida siis, mida teeb üldse professionaalne muusik muusika akadeemias?" küsis neidis. Huvitav, kas too oli õpilane või oli ta lihtsalt võtnud bändist vaba aega, et jagada oma teadmisi õpilastega.

Chris turtsatas: "no esiteks tulin ma siia teie õpetajatele näitama, et nad ei tea tõelisest muusikast mitte sittagi ja teiseks, mul hakkas igav, ning kolmandaks, ma olen mitmetes filmides näidelnud, aga pole sugugi kindel, kas ma näidelda ka oskan." Ajakirjandus polnud ta suurt käkki kajastanud ja tema manager tegi kõik, et tõeline põhjus, miks noormees seal oli, välja ei tuleks.

Jantoi muigas. "Huvitav. Su jutust oletan ma ka, et sa võtad muusika ja näitlemise tunde?" lausus neidis küsivalt.

"Jeap, nii see on," noogutas Chris. "Mida sa õpid?" küsis ta, kui oli järjekordse haigutuse lõpetanud.

"Ma õpin kunsti ja muusikat," vastas Jantoinette naeratades. Ta silmitses silte, mis olid erinevatel ustel, millest nad möödusid.

"Kunst on lahe," sõnas noormees. Talle meenus, et üks teine tüdruk, kellega ta ükspäev rääkis tegeles ka kunstiga. See oli ju siiski kunstikool.

"On tõesti. Oled sa kunagi proovinud midagi sellest vallast?" küsis Jantoi.

"Maalinud," vastas Chris, kunagi tegeles ta sellega aktiivsemalt, aga enam mitte.

"Oo.. Tegeled sellega siiani või on lihtsalt muusika ja näitlemise varju jäänud?" küsis Jantoinette. "Pardon, et ma nii palju küsimusi esitan," vabandas ta end ja oma uudishimu.

"Väga vähe," vastas noormees uniselt. "Mõnikord tuleb ikka ette," naeratas noormees.

Jantoi muigas ja viis Chris'ile läinud pilgu taas ustele ning märkas ka silti puhketuba. "Olemegi kohal," ütles neidis naeratades.

ot. Kolime?