Nälga leevendamas

Otseloomulikult oli Joseph tee sööklasse leidnud. Mis oli ühtlasi ka ainus tee, mis tal kinnisilmi selge oli. Meeste värk - söök oli esmatähtis. Mees oli end ühe laua taga sisse seadnud, ees kandik kõige hea ja paremaga. Nüüd vaatas ta mõtlikult oma sööki, tõmmates magustoidu ettepoole. Soolaseks oli aega küll ja küll.

Emily jalutas, kaart käes, mööda kooli koridore ringi. "Raamatukogu.... Puhketuba.... Direktori kabinet...." kordas ta vaikselt püüdes meelde jätta, kus miski on. Jõudnud sööklani, naeratas neidis endamisi ja silmitses siis toitu. Neiul oli hetkel kange magusaisu, aga samas tahtis ta ka koolimajas veel ringi jõlkuda, et see maja talle meelde jääks. Viimaks otsustas Zooey siiski kiusatusele järgi anda ning astus sööklasse. Neidis seadis sammud leti juurde ja võttis sealt omale ühe šokolaadi koogi ja cappuccino. Nüüd vaatas Em sööklas ringi, otsides vabu laudu. Tüdruk märkas ühe laua taga oma venda, ta naeratas laialt ja seadis sammud sinna poole. Zooey pani oma kandiku lauale: "uskumatu, kui palju koridore ja ruume siin on. Ja kas sa tead, et siin on vähemalt neli erinevat draama klassi, rääkimata siis lõpututest muusika klassidest."

"See on siiski üks suurimaid akadeemiaid maailmas," muigas Joseph ja vaatas hetkeks enda sefiirikooki ja siis Zooey šokolaadikooki. "Ja sa ei ole siia giidiks tulnud, et sa kohe esimesel päeval kõiki ruume teadma peaksid," lausus mees ja sirutas lusika õe koogini, lõigates selle servaga sealt pisikese tükikese, mille ta siis rahuloleva muigega enda suhu toimetas.

"Jah, aga see maja on huvitav ja ma tahan kohe kõik selgeks saada," lausus Lily, kui ta oma joogist lonksu võttis. "Hei, sul on oma kook," kortsutas Zooey armsalt kulme. "Pealegi, ma ei taha siin ära eksida," lisas neidis oma eelmisele jutule ja võttis nüüd ampsu enda šokolaadi koogist. Mmm, taevalik.

"Vaheldust peab olema," muigas Joseph neiu noomitusele vastuseks. Šokolaadikook oli ka päris hea, aga hetkel jäi ta siiski oma sefiirile truuks. "Aga ära eksida oleks palju huvitavam ju. Sedasi leiabki põnevaid kohti, kui sa tagasiteed otsima hakkad," lausus mees targalt, rüübates vahepeal oma mahla.

"Neid saab ka siis otsida, kui sa tead täpselt, kus sa oled ja ei satu kohtadesse, kuhu ei tohi ronida," märkis neidis ja rüüpas vahepeal oma cappuccinot. Tüdruk võttis uue ampsu oma koogist ja heitis pilgu aknast välja. Õues sadas lund, jälle. Neidis naeratas ja võttis järgmise ampsu koogist.

"Aga kuhu jääb siis põnevus. Kohad, kuhu ei tohi ronida, ongi ju need kõige huvitavamad," vaidles Joseph. Paari suutäiega oli ta enda koogiga lõpetanud ja tõmbas nüüd hamburgeri lähemale, juues vahepeal veel pisut mahla.

"Milleks rikkuda reegleid ja omada halba mainet, kui asja saab ka rahulikult võtta?" küsis Zooey ja silmitses meest tähelepanelikult. Neidis võttis uue ampsu oma koogist ja rüüpas cappuccinot peale.

"Rahulik ongi igav," muigas Joseph ja võttis oma hamburgerist suure ampsu. "Muide.." alustas mees pooleldi täis suuga ja tõstis siis ootamise märguandeks sõrme, mäludes suu tühjaks. Viimased saiaraasukesed mahlaga alla loputanud, langetas ta viimaks sõrme. "Mis tunnid sa võtsid?" lõpetas Josh oma küsimuse ja silmitses tühja mahlaklaasi, kulm kortsus.

"Ma pole veel otsustanud," lausus Zooey ja hammustas oma alahuult. "Ma mõtlesin näitlemisele eksole, aga samas ma tahaks kas tantsu või muusikat lisaks võtta, aga ma ei suuda otsustada, kumb," selgitas neidis.

"Mõlemat ei tohi siis võtta?" küsis Joseph. Ta polnud selle süsteemiga seal eriti kursis. Mehel endal oli kindel plaan olemas ja just need ained ta ka võtnud oli. "Ma tulen kohe tagasi," sõnas Josh tõustes ja sammus uuesti leti juurde, et endale mahla juurde võtta.

"Üks põhiala ja üks lisaala," lausus tüdruk ja hakkas tuhlama oma kaustas, kus tal paberid olid. Neidis noogutas, kui ta vend vabandas ja lauast tõusis. Ta otsis paberit, kus täpselt kõik kirjas oleks olnud.

Joseph naases üsna pea täidetud klaasiga ja naeris kergelt, kui õe ninapidi paberites leidis. "Miks sul seda kraami nii palju on?" küsis mees muiates. Talle anti ka mingisugused paberid, aga need 'kadusid' juba poolel teel. Samas oligi hea kui vähemalt ühel nendest siinsetest asjadest aimu ka oli.

"Kaart, sisekorra eeskirjad, tundide ajakava, ühiselamu reeglid," loetles neidis oma pabereid, mis tal seal olid. Talle meeldis olla ettevalmistatud ja lisaks sellele oli ta meeletult närvis uues kohas olla. "Õpetajate nimekiri, mu toakaaslaste nimekiri, korteri plaan," luges tüdruk edasi, pabereid ühte virna ladudes.

"Issand jumal hoidku," sõnas Joseph naerma puhkedes. "Äkki võtad toakaaslaste haiguslood ka. Juhuks kui hädaolukord on? Ja kas sa kõigi isikukoode ikka tead? Ja mitu akent on muusika klassil?" tögas mees endiselt naerdes ja võttis siis hunnikust suvalise paberi, milleks sattus olema toakaaslaste nimekiri.

Zooey silmad lõid särama: "hea mõte. Mis siis, kui keegi neist mingi hoo saab." Tüdruk võttis oma mapist märkmepaberid ja pastaka ja märkis üles, et ta peab oma toakaaslaste haiguslood hankima.

Joseph lõi endiselt naerdes käega vastu otsaesist, vangutades endamisi pead. "Oh sind," muigas mees, pannes siis paberilehe piinliku täpsusega korrektselt neiu virna peale tagasi. "Ja vaata, et sa need lehed kõik olulisuse järjekorda paned. Kõige tähtsamad peavad ju kohe kättesaadavad olema," sõnas Josh nüüd juba täitsa tõsisel ilmel. Õega oli vahel ikka nii tore lollitada. Kuni selle hetkeni, mil ta pahaseks sai ja solvus, mida õnneks kuigi tihti ette ei tulnud.

"Mhmh. Ma olen kõigi olulisemate lehtede ülemisse paremasse nurka rohelise järjehoidjakese kleepinud," märkis Zooey. Kui ta oli oma märkmepaberiga hakkama saanud kleepis ta selle oma toakaaslaste lehele ja pakkis siis kõik paberid tagasi mappi. Välja jäi ainult maja plaan, millele ta oli ka rohelise järjehoidjakese külge kleepinud.

"Vahel ma kahtlen, et ma omavahel sugulased oleme," muigas Joseph pead raputades, jätkates oma hamburgeri hävitamist. Muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt, aga nad olid ikka tõsised siga ja kägu mõnes asjas. Ja Josh oli muidugi kägu..

Kohe kindlasti polnud Zooey siga vaid kägu. Ta saatis vennale mõrvarliku pilgu, kuid leebus koheselt. "Sa tead, et mulle ei meeldi uute kohta ilma igasuguse ettevalmistuseta minna," lausus neidis ja võttis viimase ampsu oma koogist.

"No aga sa pole siin ju üksinda. Mina tulin sinuga kaasa ju," lausus Joseph. "Ja kuigi ma olen kõige ebaorganiseeritum inimene, eriti sinuga võrreldes, on see ikka parem kui mitte midagi," lisas mees tähtsalt. "Ja no sinu ettevalmistus ületab küll ikka kõik tasemed."

"Ma pakkisin juba kõik oma riided värvide järgi lahti," lausus Zooey muiates. "Anna andeks kallis vend, aga sinu kõrval on mul veel hirmsam olla, kui üksi," muigas tüdruk vabandavalt. "Mis ained sa võtsid?" küsis ta naeratades.

"Mul on su toakaaslastest kahju," turtsatas Joseph ja kissitas siis pahaselt silmi. "Ma võin ära ka minna, kui ei meeldi," provotseeris mees ja võttis siis eelviimase ampsu burgerist. Täpselt ühe suutäie jagu oli veel järel. "Muusika ja näitlemise. Ilmselgelt."

"Ega nemad ei pea mu kappi vaatama," muigas Zooey. Ta rüüpas lonksu oma kohvist ja vaatas taas aknast välja. Ilm oli iseenesest ilus ju.

"Jaa, aga nad peavad sinu maniakaalset organiseeritust taluma, mis on piisavalt hull," lausus Joseph ja hävitas ka viimased raasukesed oma einest, kulistades hoolega mahla peale.