Inimene peab ju sööma

"Söögilaua taga pole viisakas tukastada," mainis Joseph, jälgides Chrisi kahtlevalt. "Sa oled magamata või midagi?"

"Seda ka jah," sõnas Chris ja toetas oma küünarnukid lauale ja näo kätele.

"Ka? Lisaks millele?" küsis Joseph ja rändas tagasi enda kohale, jätkates spagettidega. Tal oli siiski kõht tühi, eksole.

"Lisaks ärevusele ja masendusele ja isoleeritusele ja söögi- ja seksiisudele," loetles Chris.

Joseph katkestas hetkeks mälumise ja vaatas Chrisi, üks kulm kergitatud. "Sellest siis see veider küsimus mu orientatsiooni kohta," muigas mees.

Chris noogutas ja sulges silmad. Nüüd tahtis kogu toit üles tulla.

Joseph jõudis vaid pooled spagettidest korraga alla kugistada ja tegi siis väikese pausi. Kuidas Chris need nii kiirelt küll hävitas..

Chris võttis oma mahlaklaasi ja jõi sellest pool ära. "Räägi midagi," sõnas ta surmtõsiselt.

"Brasiilias oli üleujutus. Viis sada inimest surid, uppudes mudas," rääkis Joseph rahulikult, võttes ka enda klaasist lonksu. "Ma lugesin ennist ajalehte," vabandas ta seda kahtlast mõttekäiku.

"Põnev," lausus Chris ja silmitses Joshi nägu väljendamas hämmingut.

"Ma kirjeldaksin seda mõne muu sõnaga, aga eks põnev sobib ka," muigas Joseph. Chrisi näoilme mõjus kuidagi veidralt kontrastiks paar sekundit tagasi meest valdanud tuimusele.

"Ma peaks magama minema," lausus Chris. Kell oli alles üks päeval või midagi sinna kanti.

"Jaa.. Lõunauinakut ei tasu vahele jätta. Siis oled terve õhtu pahur," sõnas Joseph uuesti enda spagettide juurde naastes. Nüüd hävinesid need päris kiiresti.

"Kui sirge sa siis täpselt oled?" küsis Chris. Ta ei saanud sinna midagi teha, et ta teemalt teemale hüppas. Chris toetas oma küünarnukid lauale ja nõjatus Joshile lähemale.

"Piisavalt sirge, et mu semmimiste nimekiri tüdrukutest koosneks," vastas Joseph spagette edasi mugides, tõstes vaid korraks pilgu Chrisile.

"Come on," anus Chris. Oojaa, ta oli nii meeleheitel.

"Kas ma saan nüüd õigesti aru, et maailmakuulus rokkar anub minult keppi?" küsis Joseph enda häält veidike madaldades. "Ütle seda veidi valjemini ja pool sööklat tormab sulle peale. probleem lahendatud."

Chris hingas sügavalt sisse ja tõmbas sõrmedega läbi oma blondiks värvitud juuste. "Aga ma tahan praegu sind, mitte neid väikeseid tüdrukuid," lausus Chris.

"Kas sa mõistad ka kui perversselt see kõlas?" naeris Joseph ja lükkas siis tühjaks söödud taldriku endast kaugemale. "Siis on sul probleem. Endiselt," lausus mees ja jõi ka mahlaklaasi tühjaks, jäädes siis Chrisiga tõtt vaatama.

"Sa tahad öelda, et sa suudad mulle vastu panna?" küsis Chris kavalalt.

"Sa oled mees. Mina olen mees, kes vaatab tüdrukuid. Ma tunnen end üpris kindlalt, jah," muigas Joseph.

"Oooukey," ohkas Chris. Lootusetu juhtum. Ta käed värisesid ikka. "Ma peaks tõesti magama," ta tõusis lauast. Kui kiirelt ta linna jõuaks. Päris kiiresti vast ja veel kiiremini saaks ta selle värisemise lõpetada.

"Peaksid," sõnas Joseph samuti tõustes. "Teine korter, eks?" küsis ta igaks juhuks. Üksinda ta Chrisi küll kuskile ei lasknud. Mine tea, mis sel hullul pähe võis tulla.

Chris vaatas küsivalt mehe poole. "Miks kõik mulle lapsehoidjat mängivad?" küsis ta siis kulme kortsutades.

"Ehk sa peaksid jõudma järeldusele, et sa vajad lapsehoidjat," sõnas Joseph. "Ma pole eile sündinud - kuigi see oleks sinu jaoks vist veel hullem turn-on - ja ma tean küll, miks su käed värisevad."